Tung siia elama tulla on suur. Föderaalsel immigratsiooniministeeriumil, eriti Harperi valitsuste aegu, on olnud palju tegemist, et eristada asüüli vajavaid, majandusmigrante ning poliitilisi põgenikke.
Olen varem päevikusse kirjutanud Clifford Siftoni, 19. saj lõpu siseministri immigratsioonipoliitikast. Sifton pakkus Habsburgi impeeriumi talupoegadele preerias tasuta maad. Tänu Galiitsiast, Ukrainast ja mujalt tulnutele loodi Kanada viljasalv. Pärast Teist ilmasõda pidid sisserändu taotlevad sõjapõgenikud riigile tööd tegema – mehed tammiehitajate, metsatööliste, kaevuritena, naised haiglates ja mujal. Eesti ühiskond mäletab neid aegu väga hästi. Peeti loomulikuks, et riigitöölõiv maksti ära enne, kui oma elu asuti looma. Kahjuks pole selline süsteem enam poliitiliselt korrektne, kuigi toonagi polnud tegemist mingi orjuse või karistusega. Nüüd käib otsustamine rahakoti alusel – vaadake, kuidas kinnisvaraturg Torontos kasvab, tohutud majahinnad, mida tavakodanik enesele lubada ei saa, aga jõukad immigrandid saavad – või pettuse, kelmuse kaudu.
Möödunud reedel võttis kodakondsuse, immigratsiooni ja multikulturalismi minister Jason Kenney sõna kahel teemal, mis oluliselt võivad mõjutada Ottawa sisserännupoliitikat. Esmalt kiitis ta piirivalveagentuuri (Canada Border Services Agency, CBSA) tõhusa töö eest võideldes valskuse vastu. Halifaxis, (kus asub Pier 21, kus maabusid paljud eestlasedki Rootsist tulles) arreteeriti immigratsioonikonsultant – milline kummaline mõiste! – ja kaks ta alamat, kes nõustasid kliente, kuidas petta riiki ning saavutada residendi ehk püsielaniku staatust. Kenney rõhutas, et Kanada kodakondsusel pole hinda – seda ei saa osta.
Kenney teine etteaste tegeles üliviisa ehk Super Visaga seotud teatega. Detsembris käivitati programm, mis annab Kanada elanikele võimaluse kutsuda vanemaid või vanavanemaid külla viisaga, mille pikkus ületab tavalist Kanada külastusviisat. Eesmärgiks on võimaldada perekondadel kauem koos aega veeta, aga kohustustega, et taat tagasi Taani või Taisse, Soome või Sri Lankasse läheb. Super Visa taotleja peab näitama, et ta sissetulek on piisav vanemate ülalpidamiseks külastuse ajal, neil peab olema tervisekindlustus ja muid garantiisid, et külalised maksumaksja rahakotti ei mõjutaks. Kenney ei öelnud, kas tagasilennupilet peab olema broneeritud, aga eeldada võib, et CBSA töölistel on selline informatsioon olemas. Super Visa edukus olevat juba 83% nõusolekuni jõudnud - Kenney arvates on see kinnituseks, et riik töötab kodanike huvides.
Muidugi ainult siis, kui on tegemist avaliku ja ausa taotlusega. Kui süsteemi sellise viisaga ja konsultantide abiga kuritarvitatakse, nii et taat tagasi ei peaks minema, siis on CBSA valvsust tarvis. Multikultuurses Torontos olen märganud metroos ja kauplustes vanemaid inimesi, kelle inglise keele oskus pole isegi puudulik, vaid peaaegu olematu. Olen mõelnud, kuidas nad riigikeelt oskamata siia pääsesid? Kui Super Visaga, siis on väga hea. Kui nad aga on kelmuse kaudu saavutanud elamisloa heaoluriigis, siis kes neid enam välja viskab? Eriti, kui on tegemist põdura ja haige inimesega, mil tuleb mängu inimõiguste harta.
Mul pole midagi praeguse immigratsioonipoliitika vastu – peaasi, et see oleks aus, kõigile antakse samad võimalused ja kohustused ning et sisserändajad võtaksid kohustusi oma uue helde kodumaa vastu tõsiselt. Kenney võttis sõna positiivsete saavutuste kohta, aga näitas ka, et seadustemurdjaid on olemas, ja kui nad juba ühe seaduse on murdnud valitsusele valetades, kes saab tagada, et see jääb viimaseks üleastumiseks?