Vahtralehemaa lõunanaaber on vaatamata praegusele surutisele ikkagi maailma majanduse esinumber. Kui kauaks (töötute arvu kasvu ning keskklassi ostu- ja arvetemaksmise võime kahanemise taustal), seda ei tea. Eriti, kui arvestada hiljuti avaldatud uudist, et Ühendriikide abirahareservid – pensionid ja tervishoiu rahad – (Social Security ja Medicare) on kokku kuivanud.

Kolm majandusteadlast arvavad, et USA peaks endale eeskujuks seadma Kanada. Ülevaade nende raportist Great White North ilmus Washington Post’is 17. mail. Chris Edwards, Jason Clemens ja Niels Veldhuis on vastavalt Cato Institute’i, Pacific Research Institute’i ja Fraser Institute’i teadurid. Nimetatud mõttekojad elik think-tankid on selgelt parempoolse kallakuga.

Majandusteadlased juhivad tähelepanu sellele, et Kanada on eemale heitnud aastakümneid kestnud sotsialistlikud ning vasaktsentristlikud stereotüübid. Viimastel aastatel on USA poliitikud koormanud riigikukrut tohutute kulutuste ja kasvava võlaga; Kanadas aga on nende valitsevad kolleegid rihma pingutanud, maksustamismäärasid vähendanud ning suutnud (kuni praeguse surutiseni) hoida eelarved tasakaalus.

Võrdlused on vajalikud ja paljuütlevad: kui Kanada riiklikud kulutused olid kunagi üle 53% rahvamajanduse kogutoodangust (GDP), siis aastaks 2008 oli see langenud 40%-ni, mis on vaid 1% võrra kõrgem USA kulutusteprotsendist, seda enne president Obama stiimul- ehk kulutusteprogrammi käivitamist.

Kanada riiklik võlg oli 2008. a. 32% GDP-st, USAl 41%. Obama stiimuliplaani jälgides tõuseb see 60%-le aastal 2010.

Defitsiitmajanduse ja puudujääkide arvusid analüüsides leidsid artikli autorid, et Kanada riiklik eelarve, mis oli 1998. aastast alates kuni praeguseni tasakaalus, on saavutus, milleni jõuti mitte maksustamise kaudu, vaid kulude vähendamisega. USA defitisiit on niivõrd „stratofääris“, et vaevalt keegi selle tulevikusaatust ennustada oskab.

Kuigi Kanada ja USA kulutavad võrdselt GDP-st pensionide peale, on USAs passiva (või võlastu) garanteerimata; siin aga on Canada Pension Plan maksevõimeline.

Aktsiaseltside ja korporatsioonide maksustamismäär on Kanadas praegu 15%, seda kärbiti hiljuti 28%-lt. USAs on see aga 40%, Obama administratsioon on teatanud kavadest seda veelgi tõsta.

Ainus markantne maksustamisvahe on iskliku tulumaksumäära võrdluses. Kanadas on need märksa kõrgemad, eriti tippsissetuleku kategooriates. Ent aastaks 2010 küünib USA föderaalne ning osariikide maksumäär 46%-ni, mis on võrdne Kanada omaga. Oluline on ka rõhutada, et Kanada põhivara müügikasumimaks ( capital gains tax) on madalam kui USA investeerijatelt nõutav maks.

Raporti autorid lõpetavad tõdemusega, et demokraadid on alati tõrjunud maksustamise ning kulutuste kärpimist, kuna see pidavat olema vabariiklaste mantra. Kuid Kanadas on just liberaalide valitsused suutnud luua olukorra (NB! enne praegust globaalset madalseisu suutsid seda ka Harperi konservatiivid), mida demokraadid peaksid kadestama. Demokraat Obamal ja ta majandusnõunikel on ehk palju õppida Kanada „sotsialistidelt“, leiavad kolm „konservatiivset“ majandusteadlast.

Arvamus

TRENDING