“Jaak, kurat, jalad põhjas!” Öelge, kas on eestlast, kes ei ole kuulnud neid nelja sõna ega tea ka nende tähendust. Juhan Liivi tõsised eestlased, kes Peipsil jäälagunemist ja uppumist kartes lubavad kirikule küünlajalgu ning ei tea mida muud, kuni lõpuks terra firmale pääsevad, on põhjendatult meie kirjanduse ajaloos. Ohust pääsemise kergendus pühkis pühaliku lubaduse, sai taas maakeeles rääkida. Ning maarahvas me oleme. Need neli sõna tulid vägisi meelde jälgides seda poolhaiglast, aga samas poolpühalikult „tõsist” meediatsirkust, mis on juba mõnda aega jälitanud üht teist kõndijat — seekord John Walkerit (ning mitte toda uljast, reibast meest, kelle nimi ja pilt kaunistab maailma enimmüüdud viskipudeli etiketti). Põhja Ameerikas on vaevalt inimest, kes ei teaks, et Talibani ridades võitles, vähemalt kindlasti tegutses (kuna Johnny Cochrane pole veel oma meediamomenti saavutanud) noormees nimega John Walker — kes nali naljaks pole isegi küllalt vana, et oma sünniriigis nimeka nimekaimu Johnny Walkeri toodangut osta, veel vähem seaduslikult seda pruukida. Ei punase ega musta etiketiga, ning mõlemal värvil ju sügav poliitiline tähendus. Walkeri patt, mille eest avalik arvamine on teda juba ette süüdi mõistnud, on nooruse idealism. Jõukast Kalifornia kodust (loe: võimalusi kui palju, liberalismi, demokraatiat kui palju) pärit noormees otsustas ise karvaseks Talibaniks hakata. Ning nüüd on juba kohut mõistetud. Teleekraanidel, eetris ja homsete kalarapete mässimiseks suunatud ajalehtede veergudel pole teadagi Saalomone, vaid pigem enamasti Mammoni ja Madisoni tänava ning sellega otseselt avaliku mõtlemise suunajaid. Teleekraanidel leidus inimesi, kes teda reeturiks ja valgeks kuradiks (White devil) tembeldasid. Siin ei ole poliitikaga midagi tegemist. Väljendus court of public opinion on vanem kui televisioon ning raadio, vältimaks näiteks Salemi taolisi nõiajahte. Selliseid toimub isegi tänapäeval vaestes, kolmanda maailma nurkades, aga see jõukaid ei huvita. Kuni neid rünnatakse. Keegi ei kahtle selles, et Walker oli vabatahtlikult Afganistanis. Miks, on küsimus, mis vajab vastust, ja siin võiks näidata näpuga üliliberaalsele USA meediale. WTC ja 9/11 sündmused on aga terve avaliku kohtu suunanud tema vastu ilma isegi sellise kohtuprotsessita, mis toimus Nürnbergis, kus ameeriklased näitasid üllatavalt tihti inimlikku külge, mis alati pole võitjate leeris omane iseloomujoon. Selgelt vanus ei määra otsusevõimepiire — sõjaväes, roolis, isegi riigivalimistel võid ja paljude arvates pead osalema — aga heldene taevas, seaduslikult isegi pudelikorgi nuusutamine on keelatud Walkerile. Tõsi, võime vihjata sellele, kuidas koolipoisid võitlesid Vabadussõjas vanaisade kõrval sel eesmärgil, et Eesti saaks vabaks. Siin vanus ja idealism ei olnud kriitika, nooruse tahtejõud, kui eesmärk on õige, on üllatavalt suur. Vaadake vaid noorte sportlaste saavutusi. Ei kiida kuidagi heaks usklikku absolutismi, mis oli ja on talibanide pärusmaa. Nendelt, ja teistelt sõjakamatelt usulahkudelt on pärit pilt valgetest saatanatest, kuradidest kes rüvetavad ainuõiget maailmapilti. Ainuõiget maailmapilti pole olemas, nagu see südamest tulnud “Jaak, kurat” Liivilegi ütles. Eestlane nagu teinegi vajab vaba eneseväljendust sõnas ja teos. See on demokraatia põhialus. Sõjas on muidugi teised reeglid — vaadake, kuidas puuris (ja veel Kuubas, milline magus iroonia) istuvaid kinninabitud talibane kaitstakse rahvusvaheliste inimõigusi kaitsvate organisatsioonide poolt, (kus on Walkeri inimõiguste kaitsjad?), aga hinnangut langetada enne juriidilist protsessi, faktide esitust on sama kui trükipaberil keelata Tammsaare Andresele sõna “kurat” tarvitamine. Mis on muidugi absurdne. Eestlastele omane kurat tuleb tavaliselt siis välja, kui teda vaja eemale peletada. Mõnele on ta täitesõna, mõnele kodune, nagu Ilmar Jaks on täheldanud lauses mis seob mõnda eestlaste kommet kokku - “Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina”, aga üldiselt pääseb ta meitel valla ainult siis, kui seda on vaja. Kuradi kartmine on vajalik asi. Tema nime võtavad suhu usufanaatikud palju kergemalt. Et nüüd USA meedia John Walkeri kuradiks tembeldab, on samal tasemel kui talibanide ässitused ususõjas. Ei kiida kuidagi heaks Walkeri tegusid, kuid neid tuleks hukka mõista juriidiliselt ausas kohtuprotsessis, mitte meediatsirkuses. Siiski, vahest kogu seda sõnasõda kuulates, mis ususõja ümber keerleb, on kuradikurat palju parem sõnavalik kui halleluuja või salaam aleikum. Juhan Liiv seda kinnitaks, maarahva alateadvus seda teab. TÕNU NAELAPEA
Kanada päevikust: Jaak. Juhan ja John (3)
Eestlased Kanadas | 29 Jan 2002 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Lihtsalt eksid... nagu minagi olen.
Mul on hea meel, et ma pole kaotanud võimet reaktsioone tuua lugejatelt. Kas ME, VE, või EE, ikka reaktsioon on hea... Tsensuur kindlustab seda, et poleks meediatsirkust , aga ma ei tea kas musta valik valge asemel, selleks et halli vältida on ka alati õige.
Katsusin nendes ridades esitada nördimust, et ameerika meedia kinnitub just sellele, mis helbeid - seebi ja kartuli omi - müüb. Mull on mull, ajakirjanduslikus keeles seebikatega seotud. Teame, mida seebikad pakuvad. Päris elu mitte.
Katsusin ka keskenduda nooruselollustele, mida hallpead tavaliselt ei luba, ei oma lastele, ega teistele. Sarvede maha jooksmine on osa sellest - ka John Walker Lindhil. Tuletan siinjuures meelde, et juunikommunistide hulgas oli samasuguseid noore idealiste, keda ajalugu aga nüüd sarjab. Ja õigustatult.
Walker kuulub juunikommunistide hulka idealismi ja ideoloogia tõttu, pole tähtis kas tal taskus Thomas Paine või Mao väike raamat. Või Osama bin Ladeni allkirjaga palgatshekk.
Point on - meedia tegi sellest suurema tsirkuse (oleks see Kanada kodanikule juhtunud, M. Chretien oleks osanud seda kindlasti maha suruda) kui asi oli väärt.
Ehk eksin, aga see on minu isiklik arusaamine asjast - ja olen tänulik, et vaba maailm lubab mul seda suurema sarjamiseta avalikult avaldada. Mina küll USA vastu relva ei tõstaks, ja seda John Walker teatavasti ka ei teinud. Meedia selle eest manipuleerib oma helveste müümise eesmärgil relvastatud vastupanu.
Tuleb meelde vana anekdoot - Battle of the wits: kus oli hea teada, et keegi surma, haiget ei saanud, kuna relvad olid nii nürid....
Selline on USA Today, CNN taoline lähenemine. Keegi vigastada, haavata ei saa, kuna kõige madalamale mõistusele suunatud argument ei saa olla terav ega läbimõeldud.
Katsusin nendes ridades esitada nördimust, et ameerika meedia kinnitub just sellele, mis helbeid - seebi ja kartuli omi - müüb. Mull on mull, ajakirjanduslikus keeles seebikatega seotud. Teame, mida seebikad pakuvad. Päris elu mitte.
Katsusin ka keskenduda nooruselollustele, mida hallpead tavaliselt ei luba, ei oma lastele, ega teistele. Sarvede maha jooksmine on osa sellest - ka John Walker Lindhil. Tuletan siinjuures meelde, et juunikommunistide hulgas oli samasuguseid noore idealiste, keda ajalugu aga nüüd sarjab. Ja õigustatult.
Walker kuulub juunikommunistide hulka idealismi ja ideoloogia tõttu, pole tähtis kas tal taskus Thomas Paine või Mao väike raamat. Või Osama bin Ladeni allkirjaga palgatshekk.
Point on - meedia tegi sellest suurema tsirkuse (oleks see Kanada kodanikule juhtunud, M. Chretien oleks osanud seda kindlasti maha suruda) kui asi oli väärt.
Ehk eksin, aga see on minu isiklik arusaamine asjast - ja olen tänulik, et vaba maailm lubab mul seda suurema sarjamiseta avalikult avaldada. Mina küll USA vastu relva ei tõstaks, ja seda John Walker teatavasti ka ei teinud. Meedia selle eest manipuleerib oma helveste müümise eesmärgil relvastatud vastupanu.
Tuleb meelde vana anekdoot - Battle of the wits: kus oli hea teada, et keegi surma, haiget ei saanud, kuna relvad olid nii nürid....
Selline on USA Today, CNN taoline lähenemine. Keegi vigastada, haavata ei saa, kuna kõige madalamale mõistusele suunatud argument ei saa olla terav ega läbimõeldud.
Mulle pole päris selge, kas hr. Naelapea arvab, et John Walkeri sôdimist Talibani poole peal Ameerika vastu ei tohi uudisena käsitleda? Vôibolla on see seik ehk liiga suurt tähelepanu saavutanud ameeriklaste hulgas, kuid seal on ikkagi tegemist väga emotsionaalse juhtumiga.
Väidet, et Madison Avenue ja Mammon selle meediatsirkuse taga on, on raske uskuda. Madison Avenue on rohkem huvitatud seebi ja kartulihelvete müümisest kui avaliku arvamise kujundamisest. Turumajandus ehk kapitalism on ju Mammona loonud. Kapitalismi suurim vaenlane on kommunism. Kuidas siis seletada seda, et USA meedia haruharva kirjeldab kommunismi kuritegusid ja on ikka veel üsna nobe natsismi kuritegusid kirjeldama, niiet USA avalik arvamus Holocausti nime all tunneb vaid natside kuritegusid ja mitte kommunistide omi? Kuidas seletada seda, et USA meedia enamikus on negatiivselt kapitalismi suhtuv? Lôpuks veel tähelepanek, et koheselt peale Teise Maailmasôja lôppu muudeti natsionaalsotsialism, natsism, vasakpoolsest maailmavaatest parempoolseks. Ka seal oli meedial oma roll mängida. Natsionaalsotsialism on ikkagi sotsialism ja vasakpoolne.
Väidet, et Madison Avenue ja Mammon selle meediatsirkuse taga on, on raske uskuda. Madison Avenue on rohkem huvitatud seebi ja kartulihelvete müümisest kui avaliku arvamise kujundamisest. Turumajandus ehk kapitalism on ju Mammona loonud. Kapitalismi suurim vaenlane on kommunism. Kuidas siis seletada seda, et USA meedia haruharva kirjeldab kommunismi kuritegusid ja on ikka veel üsna nobe natsismi kuritegusid kirjeldama, niiet USA avalik arvamus Holocausti nime all tunneb vaid natside kuritegusid ja mitte kommunistide omi? Kuidas seletada seda, et USA meedia enamikus on negatiivselt kapitalismi suhtuv? Lôpuks veel tähelepanek, et koheselt peale Teise Maailmasôja lôppu muudeti natsionaalsotsialism, natsism, vasakpoolsest maailmavaatest parempoolseks. Ka seal oli meedial oma roll mängida. Natsionaalsotsialism on ikkagi sotsialism ja vasakpoolne.
Eestlased Kanadas
TRENDING
