“Jaak, kurat, jalad põhjas!” Öelge, kas on eestlast, kes ei ole kuulnud neid nelja sõna ega tea ka nende tähendust. Juhan Liivi tõsised eestlased, kes Peipsil jäälagunemist ja uppumist kartes lubavad kirikule küünlajalgu ning ei tea mida muud, kuni lõpuks terra firmale pääsevad, on põhjendatult meie kirjanduse ajaloos. Ohust pääsemise kergendus pühkis pühaliku lubaduse, sai taas maakeeles rääkida. Ning maarahvas me oleme. Need neli sõna tulid vägisi meelde jälgides seda poolhaiglast, aga samas poolpühalikult „tõsist” meediatsirkust, mis on juba mõnda aega jälitanud üht teist kõndijat — seekord John Walkerit (ning mitte toda uljast, reibast meest, kelle nimi ja pilt kaunistab maailma enimmüüdud viskipudeli etiketti). Põhja Ameerikas on vaevalt inimest, kes ei teaks, et Talibani ridades võitles, vähemalt kindlasti tegutses (kuna Johnny Cochrane pole veel oma meediamomenti saavutanud) noormees nimega John Walker — kes nali naljaks pole isegi küllalt vana, et oma sünniriigis nimeka nimekaimu Johnny Walkeri toodangut osta, veel vähem seaduslikult seda pruukida. Ei punase ega musta etiketiga, ning mõlemal värvil ju sügav poliitiline tähendus. Walkeri patt, mille eest avalik arvamine on teda juba ette süüdi mõistnud, on nooruse idealism. Jõukast Kalifornia kodust (loe: võimalusi kui palju, liberalismi, demokraatiat kui palju) pärit noormees otsustas ise karvaseks Talibaniks hakata. Ning nüüd on juba kohut mõistetud. Teleekraanidel, eetris ja homsete kalarapete mässimiseks suunatud ajalehtede veergudel pole teadagi Saalomone, vaid pigem enamasti Mammoni ja Madisoni tänava ning sellega otseselt avaliku mõtlemise suunajaid. Teleekraanidel leidus inimesi, kes teda reeturiks ja valgeks kuradiks (White devil) tembeldasid. Siin ei ole poliitikaga midagi tegemist. Väljendus court of public opinion on vanem kui televisioon ning raadio, vältimaks näiteks Salemi taolisi nõiajahte. Selliseid toimub isegi tänapäeval vaestes, kolmanda maailma nurkades, aga see jõukaid ei huvita. Kuni neid rünnatakse. Keegi ei kahtle selles, et Walker oli vabatahtlikult Afganistanis. Miks, on küsimus, mis vajab vastust, ja siin võiks näidata näpuga üliliberaalsele USA meediale. WTC ja 9/11 sündmused on aga terve avaliku kohtu suunanud tema vastu ilma isegi sellise kohtuprotsessita, mis toimus Nürnbergis, kus ameeriklased näitasid üllatavalt tihti inimlikku külge, mis alati pole võitjate leeris omane iseloomujoon. Selgelt vanus ei määra otsusevõimepiire — sõjaväes, roolis, isegi riigivalimistel võid ja paljude arvates pead osalema — aga heldene taevas, seaduslikult isegi pudelikorgi nuusutamine on keelatud Walkerile. Tõsi, võime vihjata sellele, kuidas koolipoisid võitlesid Vabadussõjas vanaisade kõrval sel eesmärgil, et Eesti saaks vabaks. Siin vanus ja idealism ei olnud kriitika, nooruse tahtejõud, kui eesmärk on õige, on üllatavalt suur. Vaadake vaid noorte sportlaste saavutusi. Ei kiida kuidagi heaks usklikku absolutismi, mis oli ja on talibanide pärusmaa. Nendelt, ja teistelt sõjakamatelt usulahkudelt on pärit pilt valgetest saatanatest, kuradidest kes rüvetavad ainuõiget maailmapilti. Ainuõiget maailmapilti pole olemas, nagu see südamest tulnud “Jaak, kurat” Liivilegi ütles. Eestlane nagu teinegi vajab vaba eneseväljendust sõnas ja teos. See on demokraatia põhialus. Sõjas on muidugi teised reeglid — vaadake, kuidas puuris (ja veel Kuubas, milline magus iroonia) istuvaid kinninabitud talibane kaitstakse rahvusvaheliste inimõigusi kaitsvate organisatsioonide poolt, (kus on Walkeri inimõiguste kaitsjad?), aga hinnangut langetada enne juriidilist protsessi, faktide esitust on sama kui trükipaberil keelata Tammsaare Andresele sõna “kurat” tarvitamine. Mis on muidugi absurdne. Eestlastele omane kurat tuleb tavaliselt siis välja, kui teda vaja eemale peletada. Mõnele on ta täitesõna, mõnele kodune, nagu Ilmar Jaks on täheldanud lauses mis seob mõnda eestlaste kommet kokku - “Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina”, aga üldiselt pääseb ta meitel valla ainult siis, kui seda on vaja. Kuradi kartmine on vajalik asi. Tema nime võtavad suhu usufanaatikud palju kergemalt. Et nüüd USA meedia John Walkeri kuradiks tembeldab, on samal tasemel kui talibanide ässitused ususõjas. Ei kiida kuidagi heaks Walkeri tegusid, kuid neid tuleks hukka mõista juriidiliselt ausas kohtuprotsessis, mitte meediatsirkuses. Siiski, vahest kogu seda sõnasõda kuulates, mis ususõja ümber keerleb, on kuradikurat palju parem sõnavalik kui halleluuja või salaam aleikum. Juhan Liiv seda kinnitaks, maarahva alateadvus seda teab. TÕNU NAELAPEA

Märkmed: