Jälgisin, nagu loodetavasti paljud teised Ontario seadusõiguslikud valijad, teisipäevast parteijuhtide teledebatti. See oli ettenähtud selleks, et ontariolased saaksid kuulda parteiliidritelt põhjusi, miks just neile peaks lubama juurdepääsu maksumaksja rahakotile, anda otsustusvõimet, õigust määrata provintsi tulevikku, lahendada oleviku muresid. Kahjuks ei täitnud debatt sugugi ettenähtud eesmärki.
Seda sai veelgi kindlamaks teha järgmisel hommikul ajalehti sirvides.

Pettumuse põhjust pole raske leida. Meedia manipulatsioonid on tekitanud olukorra, kus nn 15 sekundi pikkused “sound-byte’id”, mis uudistesaatesse sobiks, on tähtsamad kui rahulikult, mõistlikult, selgelt esitatud veenvad argumendid. Ka on erihuvid — “special interests” — kulisside taga Buratinode liigutusi suunamas. Teabeorganisatsioonid teavad, et nendel on ka oma mõjutusvõim.

On ammu selge, et meedia mõju tänapäeval on suur — seda kinnitas Toronto Star, liberaalide mitte sugugi tagasihoidlik häälekandja. Pärast debatti valitses Stari esilehel suurelt ning rasvases tekstis arvamus, et liberaalide juht McGuinty olevat peaminister Eves'ilt agressiivselt nõudnud — kuidas saab tervishoiu reformiga? See üllatas teledebati jälgijaid — McGuinty ei olnud sugugi agar ega otsekohene sel teemal. Ontario arstide tsunfti (OMA) esimees dr. Larry Ehrlich esitas koheselt pärast teledebatti CP 24 kanalil muret, et tervishoid oli teema, mis kõne alla ega — oluliselt — debati alla ei sattunud. Teisiti, Ehrlich'i sõnul ei vaieldudki selle üle. Kas on siis vaikselt omaks võetud, et oludega tuleb leppida? Et teisiti ei saa? (Etteheiteid ei saa kuidagi Eves'i valitsusele esitada SARSi kohta — polnud nende tehtud kriis, pigem saab olulisema õppetunni sellest, mida föderaalsed liberaalid Chrétieni valitsuses SARSi ajal EI teinud.)

Võrdluseks Globe & Mail, tuntud kui konservatiivne ajaleht — ent mitte kui konservatiivide häälekandja — peegeldas palju neutraalsemalt debatti. G&M juhtis hoopis tähelepanu majandusele, maksustamisele. Huvitav on siinjuures Richard Doyle'i arvamust kaaluda. Doyle kirjutas G&M’s sellest, kuidas meedias (loe Toronto Star, CTV) on komplott, salanõu, torpedeerida konservatiivide võimalusi. Alliteratsiooni tõttu kena lööklause — “torpedo the tories” — aga tõele vastav, kuna tegemist ei ole valimisega, vaid pukist kukutamisega. Teisisõnu, negatiivne sõnum, mitte positiivne — muud varianti ei pakuta. McGuinty ettepanek — on aeg asju muuta — “time for a change” — ei tähenda Põhja-Ameerika oludes muud kui astuks vasak jalg enne paremat, kingad siiski samad, kingadekandja/maksumaksja suurt vahet rühis, kõnnakus ei panegi tähele.

Sõna debatt on siin kah ehk väärnimetus. Keskkoolis sai omal ajal õpitud parlamentaarset vaidlemist ehk debatti — selle kombeid, etiketti ning reegleid (Debating, Rules of Order jne). Ülikoolis oli andekamatel võimalik debatikunsti lihvida mudelparlamentides — eesmärgiks muidugi, et viisakaid poliitikuid kasvatada, välja õpetada. Teisipäeval võis järeldada, et provintsiparteide juhid kas a) tegid neist klassidest poppi; b) ei lõpetanud keskkooli; või c) on unustanud inimväärikuse poliitilisel areenil. Kemplemine parlamendis, eriti lääneriikides on usukumatult tavaline nähe. Ka teledebatis ei osanud McGuinty või Eves oodata oponendi sõnavõtu lõppu, segasid vahele. Viisakus, inimlik respekt on poliitikas väljasuremisohus. Klassiruumis sellist käitumist ei lubaks näiteks keegi. Ehk siin leidub seletus, miks nii mõnigi noor tänapäeval avalikult nipsakalt või taunivalt käitub — poliitikud on olnud eeskujuks.

Haridus oli teine teema, millele pühendati vaid agressiivseid sarjavaid lauseid — lahendusi, muutusi, parandusi lonkavale süsteemile ei pakutud. Huvitaval kombel, McGuinty, kellel hetkel gallupite järgi on suur edu, valimised on nn tema kaotada, mitte võita, ei seletanud, kuidas Ontario liberaalid kavatsevad maksta valimislubaduste eest. Nii mõnigi osa tema platvormist kõlas kahtlaselt konservatiivselt, Eves'i parteilt „laenatud.”

Kõige parema mulje debatil jättis NDP liider Howard Hampton, kellel aga puudub seekord unionistide üldine toetus. Kardetakse NDP toetamisega McGuinty liberaalidelt võimaluse võtmist. Kuna sotsialistid pole arvestatavad oponendid, siis meedia eredad lambid, telekaamerad, ajalehtede fotod, pealkirjad neile tähelepanu ei juhi.

Ning ka Hampton'i lubadusi tuleks ettevaatlikult kaaluda — teada on ju, kuidas viimane NDP valitsus, Bob Rae juhtimisel, murdis arvukalt valimiseelseid lubadusi — kuna realiteet ei lubanud sellist punast utoopiat saavutada.

Siin ongi suur osa pettumusest. Lubatakse, aga lubadusi ei täideta. Meedia otsustab, kellele tähelepanu suunata. Seda nagu öeldud, otsustab “Big Media”.

Demokraatlikus ühiskonnas on lasua patt, et rohelistele, Green party’le ei lubatud võimalust debatil osaleda. Isegi juriidilist appelli ei rahuldatud. Pole vist tähtis, et Greenidel on kandidaat kõigis 103-s valimispiirkonnas. See juba näitab, et on piisavalt neid, kes status quo’ga pole rahul. Ning NDP, kellel pole sellist majanduslikku toetust kui liberaalidel, konservatiividel, suunab oma energia vaid piirkondadesse, kus on võidulootusi. Seegi pole demokraatia — valijale vähemalt mitte.

Kokkuvõttes: debatil müristati, kära oli palju, öeldi aga vähe. Ajalehed peegeldasid, mida nende omanikud soovivad näha. Lihtne valija, isegi meedia manipulatsiooniga arvestades ei saanud sugugi targemaks. Siiski oli veelkordselt kinnitust, et usaldusväärsus on vanamoeline sõna, poliitikuid huvitab vaid võit, mitte kuidas või kelle nahal seda saavutatakse.

Ryersoni ülikooli poliitteaduse professor Brian Evans kommenteeris telekas teispäeva õhtul, et tänavused valimised määravad mitte lühitulevikku, vaid järgmise põlvkonna elu. Time for a change, jah — aga selliselt ebaviisakalt argumenteerivalt karjalt on vähe oodata. Jalatseid vahetada, kuna sokid on mustad — see pole kellegi lahendus.

Märkmed: