Paistab, et paljud Põhja-Ameerikas elavad inimesed on unustanud, et talv on ikka talv. Ei või ju uskuda, et viimasest suhteliselt normaalsest külmalainest saadik on unustatud, kuidas talvel elada, et seletada viimaste päevade nurinaid.

Pigem peaks selliseid päevi nautima - neid on jubagi aastas vähe. Tuleb vaid laste punaseid põski näha, nende kilkeid ja naeru kuulata liuväljal või kelgumäel, et aru saada - pakase näpistus on tore - kui on olemas sallid, kindad, mütsid, sisemist soojust hoidmas.

Kui võtame kuulda Kanada Keskkonnaministeeriumi vanemmeteoroloogi Dave Phillipsit, siis polegi nii külm. Mälud on tõesti lühikesed. 9 aasta eest oldi samasuguse külma ilma kütkes, mida nimetatakse (naljatades?) “deep-freeze’iks” ehk sügavkülmaks. Kas 17 pügalat külma väärib sellist nimetust? Kanada preeriaprovintsides näitavad kraadiklaasid tavaliselt isegi külmemat ilma. Põhja-Ontarios naerdakse Torontos kuulda olevate nurinate üle.

Siiski, eks Toronto peab olema teistele vähem-kosmopoliitsetele linnadele eeskujuks. Koolides - õpetajad ei soovi lõuna- ja vahetundidel õues väriseda, siis ei saa ka lapsed lumes hullata. Kellel on külm? Lastel mitte. Kelgutada ei tohi samuti - rüselemine küngaste vahel olevat ohtlik.

Koolid üksi pole ettevaatlikud - liuväljadel on sildid, mis hoiatavad, et uisutaja vastutab ise selle eest, mis võiks tal kukkudes juhtuda. Etobicoke’i linnajaos on endisele prügimäele rajatud pargis keelatud kelgutamine - kuigi seal on linna parimaid kohti, kõrguse tõttu, kus võimalik alla lasta. Isegi politsei valvab mäge - ei luba ligi. Põhjuseks see, et keegi õnnetu talisportlane murdis luu, nõuab nüüd kohtus linnalt kahjutasu, kuigi puule otsasõit oli oma tehtud. Advokaatidel jälle sissetulekut.

Teised, kes samuti otsivad rikkust taga, on Toronto kerjused, keda vägisi katsutakse tänavatelt tuppa tuua. Inimõiguseid aga rikkuda ei tohi, sealt siis palved kaastundlikele kodanikele, et nad annetaksid tänavarahvale magamiskotte ja kampsuneid. Kuid nii mõnigi kerjus ei taha sooja, kardab hea sissetuleku koha kaotamist. Ju neile antakse penne piisavalt, mõni on aastaid samal kohal “tööl” olnud.

Kerjuste arv Torontos on viimaste aastate jooksul silmnähtavalt kasvanud. Meie lehe toimetuse läheduses on raske liikuda ilma, et keegi ei luniks peenraha, eriti minnes Bay ja Bloori ristmikuni, mida on nimetatud Toronto Rodeo Drive’iks eksklusiivsete ja kallite äride tõttu. Tallinnas sellist nähtust küll ei ole. On vist suurlinna asi, kuna väiksemates Ontario linnades kerjuseid ei kohta.

Kuningakojas peaks olema kuum - Chrétieni liberaalid jätavad kodutute mure linnade lahendada, ise aga riisuvad linnadelt riigikukrusse kuldnaid. Valitsuse majanduspoliitika on nii mõnegi kerjuse tänavale sattumise põhjuseks.

Kodututest on varemgi juttu olnud - sellest, et Kanada keskmise sissetulekuga pole võimalik enam suurlinnas toime tulla. Kerjuste arv on ka suurenenud, kuna traditsioonilised ühiskondlikud kaitsevõrgud õnnetumate kaitseks - vaimuhaiglad, sõltuvusprobleemidele pühendatud kliinikud, kainerid - saavad järjest vähem ja vähem riigi käest toetust. Tänavatel uitab niisiis vaeste hulgas ka rohkem vaimsete häiretega inimesi kui ka pramotte.

See kõik on rikkas riigis häbiplekiks. Et natukenegi külma ilma toob esile aktsioone kodutute aitamiseks, on hea, kuid seda majandatakse enam ja enam tänapäeval eraisiku rahakotist, annetuste kaudu, palju vähem riiklikust.

Kuhu selline süsteem viib? Meenub Tammsaare 1936. aastal ilmunud allegooriline näidend „Kuningal on külm”, kirjeldus sellest, kuidas totalitaarne valitseja rahvast ei kuule. (Vaieldatavalt, Chrétien pole sellest suhtumisest kaugel).

Tammsaare kojanarr räägib teenrile, kuidas Jumal on armuline, hoiab teda selle külma eest. Kuid kui Kuningas lõdiseb ise oma riigis, tunneb puudust isegi kunstsõnnikust, millega ahju kütta, seda ajal, kui ligimese helduse tõttu iga „viimane pätt ja kerjuski leiab endale sooja urka” - no see peab jääma riiklikuks saladuseks.

Tammsaare kirjutas kunagi Ameerika eestlasele A. Prantspillile, miks ta „Kuningal on külm” näidendi kirjutas, seletades süzheed. Peategelane Angela kujutab lootust, „...inimsoo uuestisünniks süütu ja lihtsa naise kaudu, kes peab soendama inimest, kel kipub hakkama praeguses Euroopa kultuuri tohuvapohus õudne ja külm.”

Seda looduslikku külma, mida loomulikult talv toob — seda talume kõik, naeratades ka siis, kui pole kelgu ostmiseks raha, pappkasti peal tuleb liugu lasta. Kui aga sedagi keelatakse, hakkame päriselt lõdisema. Sellist päris pakast nagu Eestis, mujal Kanadas igal aastal kogetakse, peaks kartma nii kerjus kui kojanarr. Siis pole kraadiklaasi vaja, et kinnitada — külmavärinad on Kuninga loodud, küta kunstsõnnikuga nii palju kui tahad.

Õues on talviselt mõnus. Riigisuhtumine aga - õudne.

Märkmed: