Teame väga hästi, et Põhja-Ameerika on ehitatud emigrantide ja kurjuse, sõja eest põgenejate turjale. Soov ühte kuuluda on tekitanud sulapoti - Karpaatia mägedest on pärit perenimi, aga Karpaatiast, rääkimata muust maailmast teatakse vähe. Hea seegi, kui mõni sõna - näiteks tere või häid pühi on põlvest põlve edasi antud.
Eestlased on suutnud edukalt viljeleda oma rahvuslikku omapära väljaspool Maarjamaa piire tänaseni. Kuid on ka tõsiseid muresid, et siis, kui viimane kommunismi/natsismi terrori eest vabadusse põgenenud inimene silmad lõplikult suleb, et järelkasv hääbub. Arvestada tuleb sellega, et eeskuju loeb maailmas palju, eeskuju esitajad eilses paguluses, tänases vabas ilmas on vähem kui põlvkonna eest.
Isegi kõige karmim suvekodukasvataja, skaudi/gaidijuht, kes vahest käratas hoolealustele - EESTI KEELES! - ei teinud seda kurjusest, vaid hoolimisest. Miks muidu oleks niigi vähesest ajast, kiirest elust aega võetud noorsoo kasvatuseks, kui see poleks olnud hingeliselt tähtis, südamelähedane. Teadagi noorsooliikumises eeskuju andjad lähenevad kohustustundest, mitte materiaalse kasumi huvidest.
Kodus isa, ema vanavanemad samuti loodavad armastusega juurutada põhimõtteid, mis omakorda eluaegseteks kujunevad. Kirikust leiame samuti kasvatuslikku tuge, arusaamisi, mis iial ei aegu.
Kuid keeleta, sulapotis elada - nagu paljud poolakad, kes elavad näiteks Chicagos, kümnesilbiste täishäälikuid täis perekonnanimedega, aga pesuehtsate ameeriklastena kes polskit ei pane - siis puudub see omapära mis sai kodumaalt kaasa võetud.
Toronto, eestlaste ja eestluse suurim kants väljaspool ajaloolisi keele-ja maakaardipiire võib ka sattuda poolakate Chicagoks, kui me pole valvsad. Kuulun põlvkonda mis kasvas väljaspool kommunismiikke all olevast Eestist.
Meie hulgas on vähe Ülosid, Ukusid, Tõniseid. Need neetud täpid ja kiriipsud uuel kodumaal suunasid vanemaid langetama liisu Toomaste, Erikute ja Martinite kasuks - nimed, mis sobivad nii siin kui seal. Ukud ja Toomad ikka mõikavad vanemate keelt - kas nad loevad või kirjutavad, selles on aga hoopis teine asi.
Uus leht Eesti Elu, ja eelkäija Meie Elu on saanud demograafilisest realiteedist aru, pakkudes Toomastele ja Martinitele ingliskeelset lugemist. Tooma pojale või Uku pojale aga need teised leheküljed palju ei paku. Kuidas sellest mööda pääseda ei tea, siin annab vaid aeg arutust.
Arutust ja arukust saame siis, kui tunnistame tõde, seda ei mata visade vanade arvamuste alla.
Muidu Kristjan ei kuulu kuskile - ja neid kärkijaid, kes käsivad emakeelset vestlust - neid ei saa ka olema. See on mure, mida tuleb lahendada, seda saab teha siis, kui ajakirjanduse veergudele leiame ruumi noorematele, kaotame kitsarinnalise tsensuuri/glavlit suhtumise, ning mis kõige enam - anname ruumi rõõmuväljendustele mis iganes keeles, mitte ainult eilse peegeldusele, vaid homsele ka.
TÕNU NAELAPEA
Kanada päevikust: Kuhu kuulud, Kristjan?
Eestlased Kanadas | 09 Jan 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
