Kanada päevikust: Passiivsus või argus?
Siin riigis sündinuna olen viimastel aastatel murega jälginud, kuidas Kanada poliitikud, ametisse valitud riigimehed ja ka kodanikud on demonstreerinud seisakut, mida saab ainult kirjeldada kui otsusevõimetust. On peaaegu nii, et enne, kui midagi tehakse, vaadatakse üle õla, et näha, mida suur naaber tegi.
Ei usu, et teen sellega ülekohut. Isegi ÜRO hinnang, et Kanada kuulub maailma parimate heaoluriikide hulka, ei muuda fakti, et siin valitseb inerts, mitte julge pealehakkamine.
Paar meelega valitud suvalist näidet. Kisa ja kära oli siin maal palju, et president Bush oma kõnes pärast 11. septembri terrorit Kanadat oma oluliste liitlaste hulka ei lugenud, polnud see ka mingi uudis. Jah, kõige suurema kaubanduspartnerina on Kanada USAle tähtis. Kuigi ei saa vaielda selle üle, et Kanada sõdurid on alati südilt ja visalt auga võidelnud kõikjal, kuhu neid on saadetud, ei saa mööda sellest, et Kanada sõjaväge on kohitsetud aastaid, varustus on vana ja aegunud, vähendatakse eelarveid, sõdurite arv väheneb, vaatamata sellele, et treening ja vaim on maailmatasemel. Takkaotsa viimane skandaal, pruugitud ja vigaste allveelaevade ostmine Inglismaalt — tõeline „põrsas kotis“ lugu, maksumaksjate rahadega. Pole ka samuti ununenud kavatsetud 2 miljardiline helikopterite ost paari aasta eest, mis tühistati rahuarmastajate tuvide poolt.
Kas argus või passiivsus? Selgelt on heaoluriigis toimunud viimaste aastakümnete jooksul tsentristlikust poliitikast liikumine vasemale. Liberaalid seda ei tunnista, aga nii see on. Konservatiive on siin riigis palju, aga kummaline valimissüsteem ei anna nendele määravat hääleõigust. Tuleks siin mainida, et Chrétieni ajastul on Parlament enam kui 75 korda tarvitanud Inglismaalt päritud poliitilist õigust — lõpetada debatt parlamendis ja suruda läbi seadused, ilma opositsioonita. On’s see demokraatia?
Vaadelgem ka ametiühingute võimu. Neile ei hakka riigihammas külge. Streigivad need, kes riigi käest palka saavad, lihtkodanik kannatagu.
Seda on ka muuseas teised riigid märganud. Võtkem näiteks Eesti ja Kanada vahelised suhted, turismi ja viisade küsimust lähemalt uurides.
See on teadagi valulaps paljudele, isegi EKN’i ponnistused selles küsimuses pole rahuldava vastuseni viinud.
Näiteks saaks anda selle: USA kodanikul pole vaja viisat, et Eestit külastada. Kanada kodanikul on. Määrused, mida Eesti on kehtestanud, on üllatavalt rängad. Eesti viisa saamiseks peab nüüd Kanada kodanik reisima passiga, mille kehtivus peab olema selline, et on jõus veel kolm kuud pärast reisi lõppu! Miks? Kanada pass on ju maailmas üks enimsoovitud dokumente — miks muidu on pikad sabad immigratsiooni kontorites. Miks muidu Ottawa rabeleb uute immigratsiooni seadustega? Viimased on nii kontroversiaalsed, et lobigrupid — peamiselt immigrantide omad — nõuavad nende tühistamist. NDP partei on võtnud isegi selle oma platvormi oluliseks osaks. Saaks lisada irooniana üht tõsijuhtumit: Eestisse reisida sooviv Kanada kodanik, Kanadas sündinud, eesti päritoluga, jäi kimpu, kuna ta jõus olev pass aegus enne määratud kolmekuist perioodi. Tuli uut passi taotleda, mida saab sünnitunnistuse ja muude dokumentide esitamisega. Sünnitunnistus oli kulunud, tuli uus varuda. Ent Ontario riigiametnikud streigivad! Sünnitunnistus saamata, reisimine küsimärgi all. Reisija abikaasal, USA kodanikul, Ameerika passiga teadagi selliseid muresid ei ole. Arg Kanada välisministeerium pole astunud samme, et seda ebavõrdsust lõpetada.
Joseph Heller kirjutas sellistest asjadest raamatu “Catch 22”, sõnakõlks on igapäevakeelde jõudnud kui lootusetu olukord. Meile — haraka nokk kinni, saba lahti sündroom. Selline olukord on heaoluriigis lubamatu.
Viimaseks pöörduks NATO küsimuse poole. Ka siin kehtib oluline võrdlus USA ga. Seal on lobi võim teada; poliitikud võtavad oma valijate sõna kuulda. Tänu Balti-ameeriklastele, JBANC’i tööle on Washingtonis positiivne suhtumine NATO laienemisele, Prahas tuleb kaalumisele seitsme riigi, kaasa arvatud Balti riikide kandidatuur kaitseallianssi. Mida on Kanada teinud? Mis lobi on siin toimunud? Kuulda on sellest vähe, jälle jääb mulje, et kõnnitakse vaikselt ja vaguralt suure venna varjus ja jälgedes.
Baltikumile on NATOsse kuulumine eriliselt tähtis. Kui 1949. aastal NATO loodi, siis oli see eesmärgil kaitsta Lääne riike kommunismi ohu eest. Raudne eesriie oli kolinal paika pandud, Varssavi pakti tankistid põrnitsesid NATO tankistidele otsa okastraataedade tagant. Kui Nõukogude impeerium lagunes, siis ei tähendanud see ohu kadu, vaid ohu muutust. Venemaa ambitsioonid on ikka paigas, rahutu hall mass soovib hiilgeaega tagasi.
NATO lepingu viies lepingupunkt, Article 5 kinnitab, et kallaletung ühele NATO liikmesriigile tähendab kõikidele NATO riikidele atakki. NATO põhimõte on terviklik — kui sa minu naabrit kolgid, kolgime kõik vastu. Olukord on muidugi pärast 11. septembrit muutunud, Ameerika näitas Afganistanis, kuidas ta suudab ühekülgselt ehk unilateraalselt tegutseda. Isegi äsjane õnnetu “sõbraliku tule” intsident, kus hukkus neli Kanada sõdurit, pole seda muutnud. Kuigi Kanada lihtinimesed olid maruvihased, poliitikud mõlemal pool piiri ei teinud muud, kui mulisesid “siiraid” vabandusi.
Kanada pole sekkunud avalikult ega agaralt NATO laienemisse. Kommentaatorid mujal on selle poolt, et NATO laieneks, aga leiavad samas, et kui NATO efektiivse heidutusorganisatsioonina, mis peletab agressiooni, soovib edasi tegutseda, siis tuleb põhjalikke muudatusi teha. USA peale lootma jääda ei saa ega tohi.
Siin oleks Kanadal oluline roll mängida. Rahvusvaheline maine on siiski hea, pole ununenud Lester Pearsoni panus Suezi kriisi lahendamisel, Lewis MacKenzie panus rahukaitsjana Kosovos. Oleks ainult, et saaks demokraatia juurde tagasi, rahva häält kuulata, vältida võimatut soovi — kas ausat või mitte — iga lobigrupi huve kaitsta — siis oleks ehk lootust. Hetkeseisus on tavalisel vahtralehemaa kodanikul paraku tunne, et tema hääl ei loe. Teadagi, saab kriuksuv rumm kõige esimeseks tavotti, sellepärast streigitakse, sellepärast antakse järele.
Loodaks poliitilisele reformile — kasvõi valitud ja vastutava Senati loomisele, nii nagu USAs paigas. Kui teleekraanilt Parlamendimäelt näha, kuidas poliitikud sõna tõsises mõttes kemplevad, liivakastimänge mängivad, lapsikult esinevad, ei jää kuidagi mulje, et riigitasandil meid hästi esindatakse, veel vähem meie huve kaitstakse.
Kas NATO, immigratsioon, või sõjavägi, viisad, üheski küsimuses pole riigiesindajad viimastel aegadel otsustusvõimet demonstreerinud. Ning senikaua kui kodanikud on ise samuti arad või passiivsed, ei oska kiiret lahendust sellele malaise’le leida.
Arvamus
TRENDING
