Kanada päevikust: Profisport ja massipsühhoos
Kanapee kartulitele, siinmaa keeli “couch potatoes”, on 2002 olnud hea teleaasta, eriti kui nad on sellised, kes sporti vaatavad. Teate küll, täiskasvanud mehed, kes töölt koju jõuavad ja pärast õhtueinet vajuvad lösaki lemmikasendisse suure ekraaniga Sony ette, pult kätte ning spordisaadete seiramine algab. Omaette numbriks on need, kel nurgaekraanil on pesapall, suurel hoki. Ime, et need kartulid juuri ei kasvata.
Tänavune hooaaeg algas Super Bowliga, siis taliolümpiamängud, nüüd Stanley karika üle kiskumine ja möödunud nädalast peale maailma suurim spordiüritus, jalgpalli Coupe Mondiale. Jalgpall on maailma populaarseim sport, ennustatakse, et tänavust World Cupi jälgib 40 miljardit televaatajat. Seega iga maailmakodanik leiab peaaegu seitsme mängu vaatamiseks aega, leides vutimängu nii tähtsa olevat. Iga värav, iga piltilus sööt, iga heroiline väravavahi päästepüüe toob ette juubeldamise. Võitva meeskonna riigis on pärast finaalmängu peaaegu et püha päev, lippude ja lauludega tantsitakse nii suurlinnade kui külade tänavatel. Selline on selle spordi mõju.
Võrreldes hoki ja Stanley karikamängudega on jalgpalli maailmameistrivõistlused hoopis teine asi. Neid mõtteid mõlgutasin, nähes, kuidas Toronto linn oli armastatud hokimeeskonna Maple Leafide saavutuste kütkes. Teismelisena jälgisin neid küll, elasin nende võidud ja kaotused kas rõõmuga või raske südamega üle. Mäletan 1967. aasta karikavõitu - kuigi siis ei saanud aru selle “tähtsusest”. George Armstrongist, Johnny Bowerist ja Dave Keonist on ainult ähmane vari järel. 35 aastat pole kõrgepalgalised sportlased suutnud korrata võitu.
Teismelisena ja 20-ndates eluaastates tegin ikka sporti ja elasin sportlastele kaasa. See oli loomulik, eriti kui ise neid mänge harrastasid; tänapäevalgi tunnen mõnu, vaadates, kuidas Eesti tippsuusatajad liuglevad puhta stiiliga ja eduga suusarajal. Keskealisena aga ei saa aru, miks need profispordi mängud nii tähtsad on. Saan aru rõõmutundest, positiivsest õhkkonnast, mis võitudele järgneb (tihti köetud kesvamärjukese pruukimisest...). Kuid kui meeskond kaotab, nagu Maple Leafidega juhtus, siis pole tõesti mõtet põdeda. Heldene aeg, see on vaid mäng, mida mängivad inimesed, kelledest kõige madalama palgaga mängija teenib hooajal rohkem kui keskmine inimene terve elu jooksul. Ja hooaeg kestab vaid 9 kuud, igal päeval ei mängitagi.10-miljoni meestest ei räägigi. Et täiskasvanud selle lõksu langevad, näitab, kuidas mõni prioriteet pole mõnel paigas.
Spordijälgijad kogevad midagi, mida saaks psühholoogilist terminit kasutades nimetada massipsühhoosiks. Vimplid ja lehvivad lipud autode küljes kinnitavad, et “olen fänn”, praegu valitseb mu elu 20 meest, kes litrit katsuvad väravasse visata. Ainus siduv tegur minuga on, et nad esindavad minu kodulinna.
Coupe Mondiale’iga on aga teine tegur - rahvuslik identiteet olemas! Kui Beckenbauer, Baggio või Beckham toob riigikoondisele võidu, siis õigustatult elab terve rahvas kaasa. Mängus on rahvussümbolid - lipp, hümn, rahvuskoondise värvid. Zidane kodumaal löödud väravad, mis Prantsusmaale 1998 võidu tõid on ajalukku läinud, just nagu meile Erki Noole saavutus Sydney's, Andrus Veerpalu tulemused Salt Lake City's. Meie mees TEGI ÄRA! Kollektiivne saavutus, kuna isikliku võidu kõrval on see ka riigivõit, sinimustvalge all võistlemine on ju oma rahva eliidi esindamine.
Profispordi meeskonna mängus on aga teistsugune massimeeleavaldus. Ning ega see alati hea ole. Meenub, kui kümmekond aastat tagasi Vancouveri Canucksid Stanley karikast ilma jäid seitsmendas mängus, ühe väravalise kaotuse tagajärjel. Napim kaotus, mis olla võib. Vancouveri linnas fännid märatsesid, lõhkusid poeaknaid, huligaanitsesid tänavatel. Sama asi juhtus mullu Edmontonis, kui kunagine edukas Oilerite meeskond ei pääsenud viimase neliku hulka. Teisisõnu, pinge hokisõpradel oli niivõrd suur, et seda ventiili pidi avama kuritahtliku tegevusega, mitte juubeldamise ja positiivse eneseväljendusega.
Tahes-tahtmata sobib siia Wilhelm Reichi arvamus. Reich uuris fashismi psühholoogilisi aspekte, avaldades oma kuulsa teose The Mass Psychology of Fascism veel siis, kui Teine maailmasõda möllas. Tema põhiteesiks oli, et kõik autoritaarsed võimuorganid - kaasa arvatud perekond ja kirik, mitte ainult poliitorganisatsioonid - on edukad vaid siis, kui nad suudavad suunata või mõjustada kõige primitiivsemat inimvajadust. See oleks orgiastlik, kirglik eneseväljendamine. Rakendades grupidünaamikat ja nende hooge, soove, kasvab sellest massipsühhoos, kus inimene enam ei saa aru, miks ta teeb, mida ta teeb. On ju Heil Hitler, Lenini kultus, Go Leafs Go, massiavaldus. On ju juubeldamine “meie” võidu üle teatud määral orgiastlik, positiivse puhangu väljendus, lahtilaskmine pingest, kui soovite. Reich on tänapäevalgi kontroversiaalne, tema arvamus, et orgasm on eluallikaks, kõige elamise jõuks pole muidugi paljudele vastuvõetav. Ent see selleks. Kui juba täiskasvanud inimesed, teoreetiliselt küpsed indiviidid, langevad profispordi psühhoosi küüsi, siis Reichi teooriat tuleb kaaluda. Kavatsen ise jälgida Coupe Mondiali. Naudingut olen neist mängudest varem saanud, hasarti pole aga sattunud. Olen ise seda mängu mänginud, tean, missugused sportlased need mehed peavad olema, et poolteist tundi maksimaalse pingutustega joosta ühest väljakuotsast teise. Naudin ka tippsportlaste erakordseid saavutusi, mida jõhkramas hokimängus on nii vähe. Maitse asi. Aga üks asi, mis eraldab Jaapani ja Lõuna-Korea väljakutel peetavatest võistlustest proffide meeskonnaspordist on see, et rahvuslik element on olemas. Reich leidis ka, et fashismis mängiti selle kaardiga samuti, massipsühhoosi ergutades.
Vahe on ehk väike, tähenärijatele. Toronto hokikoondist jälgides, kus mängivad rootslased, tshehhid, venelased ja soomlased, puudub see tunne, et “mede poiste vastu küll ei soa”. Rahvusvahelises jalgpallis on see küll olemas.
Tore on ka ennustada võitjat - osa spordifanaatiku kultusest. Niisiis - üllatusvõitjaks Hispaania, soositud argentiinlased jäävad neljandaks. Veame kihla?
Arvamus
TRENDING
