Ajalooliselt on Kanada majanduslik ja ühiskondlik areng olnud seotud immigratsioonipoliitikaga. Euroopa mõju algas siin juba 16. sajandil, kui Jacques Cartier „avastas” St. Lawrence’i jõe ja pani aluse Prantsusmaa kolooniale. Järgnesid inglased, pärast Ameerika revolutsiooni lojalisti, kes Inglise kroonile olid truud, iirlased, kes põgenesid kartuliikalduse ja nälja eest, alles ülemöödunud sajandi lõpus algas suurem sisseränne muudest Euroopa riikidest. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul rahvastati preeriaprovintse nii majanduslikel kui välispoliitilistel kaalutlustel.

Vastühinenud konföderatiivne riik kartis lõunapoolse naabri ekspansionilistlikku pilku. Karpaatia mägedest ja Doonau kallastelt otsiti maamehi, kes mitte ainult hariks maad Kanada viljasalves, vaid ka kinnitaks Ottawa peremeheks lääne Kanadas.

Kuni II maailmasõjani eelistas Kanada Euroopa päritoluga immigrante. Asiaadid pidid maksma pearaha, enne kui neid lihttöölistena riiki lubati. Pärast sõja lõppu võttis Kanada sõjapõgenikke vastu, tingimusel aga, et nad aasta aega riigi huvides töötaksid — kas metsatööl, kaevandustes, tammiehitajatena või haiglates abitöölistena. Kasvas liberaalne suhtumine, toimusid muutused ka immigratsioonis. Suunitlus hakkas pea muutuma teiste riikide kasuks — ja Kanadast kujunes välja multikultuuriline riik, millega maailmas uhkustatakse. Torontos on Euroopa päritoluga inimesed vähemuses, suuremates linnades võib kõikjal kohata inimesi Aafrikast ja Aasiast. Immigratsiooniseadused on muutunud kaasnevalt, otsustavad tegurid olid haridus ja kaasatoodud vara, sugulased kes Kanadas ees ootasid.

Viimastel aastatel, veel enne 11. septembri terrorirünnakut nõuti parlamendis immigratsiooni seaduste karmistamist. Põhjuseks näidati, kui kerge on olemasolevaid seadusi murda — riiki pääseda valepaberitega, vale-esitlustega jms. Paari nädala eest teatas kodakondsuse- ja immigratsiooniminister Denis Coderre, et jõustub uus immigrantide ja pagulaste kaitse seadus. Aluseks on riigi alakomitee raport „Building a Nation” (Riiki ehitades).

Riik on juba teadagi olemas, ent komitee soovitused ja uus seadus on kiiresti kriitika turmtule alla sattunud. Uued määrused kehtivad ka neile, kes on oodanud immigratsiooni sabas. Retroaktiivselt neile uusi määrusi esitada pole õige, leiavad mitmed. Ka on uus punktisüsteem oponente leidnud. Saab ütelda, põhjusega.

Praeguse punktisüsteemiga arvestades oleks paljudel neil, kes pärast sõda Kanadasse emigreerusid, raske riigi nõusolekut saada. Kõrgharidus ei garanteeri midagi — maksimum 25 punkti saab doktorikraadiga ja 17- aastase erialase staazhiga. Ülikooli bakalaureusega lõpetanu saab vaid 10 punkti, keskkooli lõpetanu 5. Tööstuskoolide lõpetajad saavad vaid 20 maksimumpunktiga arvestada. Vaja on vähemalt 75 100st, arvestatakse otsa keeleoskust, kogemusi, vanust.

Kanada vajab praegusel hetkel eriti oskustöölisi — skilled workers. Neile on ministeerium tõkkeid esitanud. Demograaf David Foot, kes on mitme raamatu autor, kasaarvatud Boom, Bust and Echo rõhutab seda, et praeguse süsteemi järgi pole varsti Kanadas enam küllaldaselt oskustöölisi.

Babyboomerid ja nende lapsed on tihti nn valgekrae töölised — sinikrae tööde vastu ei tunta huvi. Sea ja püütoni analoogiat tarvitades (püüton = riik, neelab sea = maksumaksja alla) kritiseerib Foot tarbimisele ehitatud ühiskonda, mis ei oska tuleviku eest hoolt kanda.

Coderre ise, keda on võrreldud oma karvase temperamendi tõttu Chrétieniga, isegi ennustatud talle kroonprintsi rolli (vist Kanadas teist Chrétieni paljud ei sooviks näha), pole kriitikat hästi talunud. Toronto Star kirjutas juhtkirjas 15. juunil, et uus immigratsiooniseadus on vigane, aga on aega seda parandada. Minister vastas ajalehele lugejakirjas 20. juunil, milles ta veeretas endisi föderaalseid kohustusi provintside sülle — et isegi kui tisler, puusepp, müürsepp ei suuda uusi immigratsiooni norme täita, siis provintsidel tuleks ja peaks olema selleks paindlikkust. Ent see on vaid marliplaaster haaval, mis on mädanema minemas.

Kui kodanikud, kes ausalt siia riiki saabunud, riigi huvides tööd teinud, makse maksnud, näevad, kuidas eelisõiguseid antakse rikastele (teadmata, kust varad pärit — kuigi uus seadus nõuab legaalse vara päritolu provenientsi), kes keelt isegi ei oska, siis on nurinaid kuulda kõikjalt. Coderre väidab, et seadus on alles arengujärgus (work in progress).

Kahjuks, see tohovabohu mida praegune seadus ja selle tutvustamine on tekitanud, näitab järjekordselt, et liberaalidel ei ole kindlat tulevikuplaani ega arusaamist demograafilistest trendidest.

Kui saja aasta eest oli tarvis talumehi, siis nüüd on vaja elukutselisi ehitajaid, oskustöölisi. Praegused immigrandid/taotlejad on tavaliselt kõrgharidusega inimesed Araabiast, Aasiast, Aafrikast. Sealt oskustöölisi oleks raske leida, kuna uus punktisüsteem on nende vastu.

Kuigi on arusaadav, et riik peab ettevaatlikult valima tulevasi kodanike, arvestama ka turvateguritega, ei ole mõeldav, et riiki saab „ehitada” praeguse pakutud seaduse alusel.

Märkmed: