Mis asi on majanduslik vabadus? Vabadus rikkaks saada teiste kulul, nii, et riik vahele ei sega, või isegi seda toetab? Esimest näidet võiks häbematult nimetatada kulakluseks, teist nähtamatu käe olemasoluks. Või on selline vabadus võimalus tegutseda ärimehena, ettevõttena, investeerijana mänguplatsil, kus puuduvad reeglid? Raske on täpselt aru saada, mida tähendab see termin, mida aga vabaturujüngrid leiavad olevat oluliseks näitajaks.

Neid küsimusi tuleks lahti harutada 2003. aasta majandusliku vabaduse indeksi põhjal, mille koostas Heritage Foundation kooskõlas Wall Street Journal’iga. Nagu meie eelmisest lehest lugesite, Eesti võib uhkustada suure saavutusega - väike riik on indeksi 156 riigi pingereas koguni kuuendal kohal, jagades seda kohta USA ja Taaniga, olles üks vaid 15-st, keda indeks peab vabaks majanduslikult. 56 riiki on “suuremalt osalt” vaba (mostly free); 74 on suuremalt osalt mitte-vabad, 11 represseeritud. Kanada kuulub pingerivis, mitte eriti suure üllatusena teise kategooriasse, olles vaid 16. kohal (teisi siit kategooriast: Saksamaa 19, Leedu 29, Läti ja Iisrael jagavad 33. kohta). Pole kellelegi üllatuseks, et Venemaa asub 135. kohal 156 maailmariigist.

Andmeid ja arve saab väänata muidugi kuidas soovida, aga WSJ 12. novembri artiklis Anastasia O’Grady rõhutab, et HFIndeks seostab vabadust jõukusega. Esimesel 15 riigil oli aastal 2000 per capita keskmine sissetulek (US) $ 26, 855. Kas Eesti pintsaklipslased siis tõesti nii palju teenivad, et tõstavad oma miljonitega maamehe kesist palka? Meeldivalt ilmub indeksis Mart Laari essee, mis kirjeldab Eesti teekonda vabaduse suunas, rõhutades seejuures eraomandiõiguseid ja seaduseid, ning peategurina seaduslikku valitsust. Kuid miski ei saa muuta seda, et Eestis on siiski äärmiselt suur vahe rikaste ja vaeste, linna ning maa vahel. IT alal võib miljoneid teenida, kartulipõllul vaid tuhandeid, kui sedagi.

Euroopa võis sellega uhkustada, et nende maajaost on esikümnikus viis riiki. Aasiast pärinevad ülejäänud neli, Hong Kong oligi indeksi tipus. Kuid, represseeritud riikide hulgas on enamus Aasia riigid.

Hong Kong viibki lõnga kenasti Kanadasse. Teadagi, enne seda kui Inglise protektoraat anti Puna Hiina valitseda, põgenesid suured rahad sealt peamiselt Kanadasse, just suurlinnade Toronto ja Vancouveri turvalisuse poole. Mõlemas Kanada kosmopoliitses ja mitmekultuurses linnas on märgata erakordset jõukust, samas aga üha enam ei saa silmi kinni panna kodutute ja vaeste arvude plahvatusele.

Nagu New Yorkgi, on Toronto nüüd koht, kus all-linnas on nn jõukuse taskud, viletsuse ja mustuse keskel, endine suburbia on veel keskklassi poolt hoolitsetud puhas, korras, kui soovite väikekodanlik elamute piirkond, ning ümbritsev vöönd (905 telefoni koodi järgi nimetatud) jõukate mängumaa, losside, SUV’de ja peenete ostukeskustega täidetud. Mis tuletab ka Tallinna meelde oma Tiskrete ja Rohu- ning mitmete teiste neemedega.

Sõites autoga läbi vanalinna sinivereliste elamurajooni mööda Rosedale Valley Road’i, on kodutute varjualuseid palju. Äsja likvideeriti Ontario järve kaldalt kodutute telklinn. Vana-Andrese kiriku tagatreppidel elavad kodutud, kõrval olevas kunagises kaunis Allen Gardens’is ei taha enam jalutamas käia, tuleb astuda üle ja mööda inimestest, kelle varanduseks on vaid see, mida suudavad ühest pargist teise poekäruga vedada. Tartu College’i läheduses on vahest kerjuseid rohkem kui intelligente. Ja kurvalt nii edasi.

Ei üllata see sugugi, arvestades Kanada riigi sotsiaalset lähenemist. Riik kogub makse, doteerides hüvistega jubagi jõukaid ettevõtteid, napib nende sõnul raha aga kodutute abiks.

Kui keskmine ühe magamistoaga korteri üür siin linnas on juba ammu üle tuhande dollari kuus - ning selle $1400 eest ei saa elektrit, telefoni, vett, parkimist, kui peaks olema luksus olla autoomanik, siis on näha, et see keskmine indeksi sissetulek sugugi lahedat elu ei luba elada.

Kus on siis vabadus? Kellel seda on? Rikastel muidugi. Kasvava vaesusega, ka selle arusaamisega, et vaid 15 riiki saavad hoobelda majandusliku vabaduse reitinguga, jätab HFIndeks mageda mulje maailma majanduslikust olukorrast. Jah, toonitatakse, et pärast 11. septembri terrorirünnakut on jubagi rikkad firmad - näiteks kindlustusettevõtted olnud sunnitud rihma pingutama, poliisihinde mitmekordistama. Keskklass aga maksku, palgad ei ole võrdselt tõusnud, elukallidus tõuseb kiiremini kui võimalus vanaduseks säästa, tulemuseks, et rohkem ning rohkem pudeneb keskklassist kas töökoondamiste või majandusliku kitsikuse tõttu inimesi vaesusesse. Rikkad aga saavad rikkamaks.

Kas Eesti võib siis uhke olla, et on kunagist ÜRO esiriiki, Kanadat edestanud edetabelis? Või toob tulevik ka Pelgulinnast, Lasnamäelt, Kalamajast, Koplist “talviseid telgitajaid” Tallinna Raekoja platsile?

Paberile kirjutatud määrajad ei ole sugugi nii veenvad kui need, mida saab silmaga näha, ninaga haista rämpsus ja prügis elavate inimeste kujul, kes elavad enamasti majanduslikult vabas riigis. Kas on Kanada majanduspraktika vaesuse, viletsuse ja kodutute näol loonud? Kui vabadusreiting näitab piiranguid, kas siis untergang des abendlandes kordub taas, seekord Põhja-Ameerikas?

Märkmed: