Kanada riigi seadusandluses tuntakse õigusega uhkust, et ollakse inimlikumad kohtumõistjad kui naaberriigis USAs. Seal teatavasti on mitmes osariigis retsidivismivastases võitluses arusaamine, et kui inimest on juba kaks korda süüdi mõistetud, siis kolmandal sellisel korral on karistus ekstrakarm, Kalifornias näiteks garanteeritud eluaegne vangistus. Kanadas aga ei tohi kohtualuse minevikku avalikustada. Põhjenduseks see, et teadmine võib alateadvuslikult kohtuotsust mõjutada.

See on mitmeti humaanne, kuid kahjuks tähendab seda, et inimesed, kes ehk peaks oma maise elu rootsi kardina taga lõpetama, pääsevad taas vabade, seaduse järgijate hulka. Lootus rehabiliteerida kurjategijaid, mitmeti eriti kristlik lähenemine, pole siiski toonud oodatud tulemusi — Kanada vanglad on pilgeni täis, paljud pole esmakordselt türmi sattunud.

Ka surmanuhtluse tühistamine inimlikel kaalutlustel pole lahendanud tõsiasja — on inimesi, keda seadused ei heiduta, kes teevad täpselt nii, nagu soovivad. Kanadas asendati surmanuhtlus 1976.a. eluaegse vanglakaristusega — kust aga saab hea käitumise järgselt enneaegselt vabaks, seda muidugi tingimustega. Canadian Parole Board (CPB), mis otsustab selle üle, kas süüdimõistetud mõrvar on rehabiliteeritud piisavalt, et tagasi vabade inimeste hulka pääseda, on hiljuti teinud kahtlaseid otsuseid. Tänaseks on Kanada tänavatel 1300 inimest, keda originaalselt eluks ajaks kartsa mõisteti. Kuid ajavahemikus 1976—1999 sooritasid 37 mõrvarit, kellele tänavapass oli kingitud, uuesti sama roima, kokku on neil 58 ohvrit. Nagu lihtne matemaatika näitab, mõni mõrtsukas lõpetas rohkem kui ühe inimese elu pärast seda, kui talle priius tagasi anti.

Kolm Briti Kolumbias toimunud erineva tõsidusega seaduserikkumist vajaks vaagimist. Esiteks kõige värskem kuritegu. Hetkel on BC’s tähelepanu objektiks Eric Fishi poolt sooritatud järjekordne mõrv. Fish tungis 1984.a. Windsori linnas noaga relvastatult erakodusse, tappes jõhkralt pärast murdvargust majaomaniku. Noahaavadest üksi ei piisanud — Fish kägistas ohvrit ning sidus veel verdjooksvale mehele kilekoti pähe ning lämmatas ta lõpuks padjaga. Siiski CPB leidis, et Fish on suutnud oma raevu taltsutada, ja rahuldas ta tingimustega vabadustaotluse. Lubati ta seaduse järgijate hulka — kuid kohalikule rahvale RCMP teada ei andnud, et nende hulgas elab mõrvar. Misjärel Fish murdis Vernonis, Briti Kolumbias sisse eramusse, tappes röövretke käigus kodus oleva 75-aastase majaperemehe. RCMP vabanduseks pakuti privaatsuse austamist — seadus nõudis Fishi privaatsuse kaitsmist — mitte aga vanuri oma, ilmselt.

Pärast Fishi aresti tuletati ajakirjanduses meelde, et seniks kui Fish on oma seadusega garanteeritud kohtuprotsessi läbi teinud, tuleb teda pidada süütuks — ning kuna 1984.a. mõrv pole 2004.a. omaga seotud, ei tohi süüpingis istuva mõrtsuka minevikku paljastada.

Kurjategijate õiguste kaitsmine on käest ära läinud. Seda saime hiljutiste valimiste ajal kogeda, kui vangid nõudsid "õigust" osaleda valimisprotsessis. Absurdsus. Kuni karistus on kantud, ei tohiks olla vangisistujal võrdseid õigusi seaduse järgijatega.

See viib siin riigis piinliku teemani — kas kohtud karistavad kõiki süüdimõistetuid võrdselt? Või isegi tähtsamalt, kas arestihetkest peale koheldakse mõnda siidikinnastega, teisi mitte. Selline mulje võis jääda, jälgides teist näidet — hokiproff Todd Bertuzzi alatu ning brutaalne kallaletung, selja tagant, vastasmeeskonna mängijale, kättemaksuks ühes varemtoimunud matshis antud puhta hoobi eest. Intsident toimus märtsis, seda näidati korduvalt televisioonis, ei olnud kahtlust, et Bertuzzi rikkus kõiki tänaval kehtivaid seadusi. Kuid, kuna kuritegu toimus jäähallis ja sealsed vahekohtunikud karistasid Bertuzzit hokireeglite järgi, siis politsei ei tegutsenud jalamaid. Algatati küll kriminaalasi, aga uurimine venis ja venis. Mida seal uurida, kui pool riiki seda CBC kaudu nägi? Kohtuprotsessini pole veel jõutud, kindel on aga, et karistus — kui seda peaks antama — saab olema leebe. Kindlasti mitte nii karm, kui analoogne kallaletung oleks toimunud Gastowni pimedal uulitsal, mitte televisiooni valguses.

Viimane näide häirib mitmeti kõige rohkem — tegemist on alati tähelepanu otsiva poliitikuga, Svend Robinsoniga. Ta oli staazhikamaid parlamendiliikmeid — olnud 25 aastat rahvaesindaja, NDP liikmena Parlamendimäel Ottawas, kui teda arreteeriti teemantsõrmuse väidetava varguse eest. Kaasnev kõmu tõi talle otsuse äsjastel valimistel mitte uuesti kandideerida. Ent see polnud kaugeltki esimene kord, kui Robinson oli seaduse omavoliliselt oma kätte võtnud. Võib vaielda — nagu vasakpoolsed seda teevad — et kui teda minevikus mõisteti süüdi protestides osalemise eest, siis olid Kanada seadused vanaaegsed, mis ei luba põhimõtetega inimestel sõna võtta nende arust toimuva ülekohtu vastu.

1985.a. oli Robinsonil esimene must plekk oma toimikusse kantud — süüdi mõistetud osalemise eest ebaseaduslikus protestis metsandusfirmade vastu. Trahviti vaid, kinni ei pidanud istuma. 1994.a. oli Robinson taas kohtu ees, tunnistas enese süüdi olevat analoogses teos, olles osa metsandusfirmale kuuluva palgiveotee ebaseaduslikus blokaadis. Tingimisi karistatud. Samal aastal oli ta Sue Rodriguez'i haigevoodi kõrval, kui viimane, kes Lou Gehrigi nimelise haiguse all kannatas, läks arstiabiga vabasurma. Sellega samuti Kanada seaduseid murdes. 2001.a. osales Robinson Québeci linnas toimuval Summit of the Americas vastasel protestil — seistes rinnutsi RCMP esindajatega. Viimased on teadagi seadusekaitsjad, Robinson aga seadusele näkkusülitaja.

Aprillis toimunud teemantsõrmuse taskusselibistamist seletas Robinson kui hetkelist unustamist, olles tol ajal kõva pinge ja stressi all kannatanud. Teda arreteeriti — nagu Bertuzzitki — palju hiljem, alles juunis. Jälle, ei tea mida politsei uuris. Käesoleva kuu alul astus Robinson kohtuniku ette, tunnistas enese süüdi olevat. Kohtunik oma helduses leidis, et Robinson oli juba piisavalt kannatanud ning andis talle tingimisi vabaduse ehk "conditional discharge". Mitte "sentence" — kuigi see oleks lõpptulemuses tähendanud täpselt samuti seda, et Robinson poleks pidanud vangi minema. Suur erinevus aga on selles, et esimesega ei saanud Robinson enesele kurjategija nime — karistatuna oleks ta nimi alaliselt vargana politseitoimikutes. "Discharge" seda häbiplekki ei anna.

Küsiks, kas samuti stressi enesekaitseks esitav 20-aastane tõmmunahkne pikanäpumees Gastowni viletsamates rajoonides oleks saanud võrdselt nii leebe karistuse? Kahtlen. Ning kui oleks parempoolne poliitik selle tembuga hakkama saanud, kas publik oleks olnud sama kaastundlik? Kahtlen veelkord. Robinsoni häbiposti panek ei korva ka teadmist, et elu lõpuni saab endine poliitik kopsaka parlamendipensioni, mis on suurem kui Kanada keskmise perekonna aastane sissetulek. Ning keegi ei saa välistada, et suhteliselt noor mees ei naaseks kunagi avalikku ellu tagasi. Tema protestides osalemise minevik peaaegu et garanteerib mingit sellist aktivismi.

Elame tänapäeval riigis, kus inimlik arusaamine kipub ainult erigruppe — neid ühiskonna perifeeriast, mitte enamusest — kaitsma. Mõrvar, hokistaar, poliitik — ei need ole everyman, keskmise kodaniku naabrid. Ning nendel sulidel, nagu eelnev loetelu näitab, on olemas eriõigused, mida sul ja sinu naabritel pole. Kui aga naabrimees ühegi eelkirjeldatud kuriteoga hakkama saaks — kas antakse talle andeks? Ja kui mitu korda, et saaks jälle ja jälle seadusi eirata?

Põhimõtteliselt tuleb arusaadavalt iga erijuhtumiga tegelda nii nagu see nõuab, ja selletõttu pole meil nii karme seadusi kui on USAs. Kuhu aga selline leebus viib, ei tea.

Ehk igapäevase olukorrani, millest pakuks lõpetuseks hiljuti Torontos toimunud näite. Eesti Maja läheduses asuvas Withrow Pargis mürgitati mullu koeri. Tänavu suri sealsamas üks kass kahtlastel tingimustel. Toronto politsei sulges pargi, pani loendamatuid tunde uurimise nahka, et koduloomade mõrtsukat saaks kinni püüda. Aasta varem pargi läheduses asuva Holy Name'i koolis lapsi käperdamas käinud perverdi jahtimisele sama innukust suunates oleks ehk süütuid inimohvreid saanud vältida, kuid eks koerteomanike lobi oli kangem.

Selle nädala suureks uudiseks on, et Kanada ülemkohtusse on nimetatud kaks uut kohtunikku, kes toetavad just neid perifeerias asuvaid gruppe, viidates Charter of Rights'ile. Viimane, Trudeau ametiaja suurim saavutus on viinud seaduspärase käitumise, seadusandluse ja kohtumõistmise protseduurid siin riigis eksiteele. Inimesed nõuavad enam ja enam neile lubatud õiguseid, samas ei täida oma rolli, kodaniku kohustusi. On's ime, et Kanada kohtud lähevad sama teed? Ehk tuleks Charter of Rights'i kõrvale luua Charter of Responsibilities — kuid karta on, et Robinson asuks kärmelt sellele vastu vaidlema kui inimõiguseid piiravale seadusandlusele.

Märkmed: