Küla eeskuju on kahjuks suurlinnas Torontos kadunud. Olen veendunud, et vanemad lugejad, kes umbes poole sajandi eest Torontosse immigrantidena jõudsid, ei kohanud siis sellist raholulematust, mida tänapäeval streikide käigus esitatakse. Töökoht oli selline, mida tuli hoida, egas' karask niisama kappi karanud. Nüüdisaegses heaoluriigis aga tuntakse vaid saia, sedagi teiste küpsetatud, eilset pätsi ei taha keegi nähagi.
Saia nimel streigitakse, absurdsete nõudmistega. Ning laps, kes kodunt kaasa saanud karaski, leiva austuse ei oskagi teisiti, kui selle eeskujul ise nõuda utoopiat. Pole tähtis, kas süüdi on põikpäised poliitikud või ahned ametiühingulased — laps, arenguaastates, kergesti mõjutatav, saab aru, et streikimine on loomulik asi, kui mingi asi ei istu.
Ametiühingud loodi tööliste kaitseks. Et oleks tasemel palk tehtud töö eest, et tööandja ei saaks kuritarvitada tööjõudu. Õilsatele põhimõtetele ehitatud lähenemine. Lepingu sõlmimine tähendas mõlemapoolset kohustust, meest sõnast ja härga sarvest. Kui aga lepinguaeg möödas, siis loomulikult võis uut kaubelda, ajad ju muutuvad, tõusud ja mõõnad on n
Paraku tähendab aga tänapäeval lepingu aegumine väljapressimiste algust. Ja seda endale sobival ajal. On’s see kokkusattumus, et õpetajad streigivad kooliaastal, mitte suvevaheajal? Kuidas seletada seda, et kuigi Toronto linnatööliste leping lõppes detsembris, oodati kuumemate suvekuudeni, turismi-hooajani, et lõpuks streikida?
Õpetagem nüüd lastele sellega mängureegleid, kallid streikijad ja poliitikud. Ei meeldi reeglid, pall on minu, jooksen koju, võtan teistelt mänguvõimaluse. Seda kogevad sel suvel järjekordselt lapsed, kelledelt on suvi varastatud.
Prügimehed — kelle keskmine aastapalk on uskumatult kõrge — ja õpetajad (samuti omadega majanduslikult mäel) väidavad, et asi pole rahas, vaid põhimõtetes. Soovivad garantiid, et töökoht oleks ka homme olemas.
Elu pole garantii. Iga päev on uus kingitus, palgapäev on välja teenitud. Isiklik kogemus ametiühingutega on näidanud, et kui töökoht on kindel, siis lodevus, hoolimatus on pahatihti resultaadiks. Seisukohti võib sellises olukorras võtta, õieti peakski. Julge, kuid arukas, mitte emotsioonidele ehitatud seisukoha kaitsmine on osa demokraatlikust kasvatusest. Kuid missugust kasvatust anname kogukonnana arenevatele inimestele, kui oma huve „kaitstes”, tihti absurdse loogikaga, surume alla nõrgemate vajadusi?
Kanadas on suvi lühikene. Lastele vaid kaks kuud antud puhata, ujuda, laagris käia, lilli noppida, metsas hullata, kõigest sellest õppida. Teame, et ilma puhkuseta ei saa isegi täiskasvanu hakkama. Mida siis teeb laps, kelle suvi on juba täna ohus? Tulemused on teada. Väsinud, ülekurnatud lapsevanemad ei suuda lapsele anda, mida vaja, küla, mis peaks aitama last kasvatada pole abiks, vaid hoopis mängib solvangutega soolatud liivakastimänge — mulle, mulle, mulle, mitte sulle, sulle, sulle. Ja antropoloogide ning ajaloolaste ennustused lähevad täide — ahnuse tõttu variseb kokku arenenud tsivilisatsioon, kuna mõistust oli vajaka. Hea vähemalt, et mitte meie eluajal, vaid meie laste, lastelaste, eks?