Inimkonna arengule ja ühiskonna tasakaalule, tervisele vajalikku tootmistegevust tunneme mõisteliselt kui tööd. Ning kuigi see mõiste on aegadepikku muutunud heaoluriikides puhtast ellujäämise vajadusest luksuste ning mugavuste tagamiseks, on ajendiks ikka saada tulu või luua hüviseid sihipärase tegevuse kaudu, olgu see füüsiline või vaimne.
Töö on ka paraku ideoloogiline mõiste, ning nii kuidas seda tõlgendatakse, on mõjutanud viimaste põlvkondade arusaamist sellest, mida, kes, kus ja kuidas peaks kuni ja kunaks tegema. Rääkimata väärnäidetest, milledega õigustati totalitaarsüsteemide vägivalda.
Üks asi on oma põldu harida; sootuks teine kellegi töösturi hiigelkasumite huvides vabrikus valuni korduvaid liigutusi teha, või kangastelgedel kududa aovalgest kuni silmad enam süstiku käiku ei näe.
Tänu ametiühingute loomisele on läänes välja kujunenud olukord, kus tööd ja töölist võetakse tõsisemalt. Kuid ka sel positiivsel sammul on oma varjukülg. Nahavedajad oskavad pahatihti töölist kaitsva süsteemi taha peita, jättes samas kõrvalseisjale mulje, et täidetakse kõiki kohustusi nii nagu ametiühing on neile ette kirjutanud. Mida pole lepingus kirjas, seda aga ei tehta.
Panus versus kurnamine
Ideoloogia on tööfilosoofiale kanda kinnitanud, ent ehk mitte just täpselt nii nagu sõnakõlksudele ehitatud kommunism suutis teha, selle käigus ajalooliselt kõige hullemini töölist ekspluateerides. Selline töölise kurnamine kestab teadagi tänaseni Hiinas, Vietnamis, Põhja-Koreas, Kuubas, mujalgi.
Tööjõupanust märgitakse Põhja-Ameerikas Labour Day'ga — päev, mis samas tähendab ebaametlikult suvepuhkuste lõppu ja kooliaasta algust. Labour Day kasvas välja 1872. aasta trükitööliste meeleavaldusest Kanadas. Protesti käigus nõuti lühemaid töötunde, teised töölised ühinesid rongkäiguga. Ka tänapäeval märgitakse septembri esimest esmaspäeva selliselt, kuid nüüd mitte streigi, vaid paraadiga, kuna tähistatakse 135 aasta jooksul saavutatud võite. Paraku ei osata neid võite adekvaatselt üldsuse huvides sõnastada, ikka on vaid meie ja nemad.
Triumviraadi tasakaal
Lääne majandussüsteemis on kolm suurt: riik, hiidettevõtlus ning ametiühingud. Tavaliselt mängib esimene teised üksteise vastu, seda poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Päris harva on kõik kolm ühiselt ühe lipu all. Ka riik võib vahest olla kruustangide vahel, eriti siis, kui ametiühingute nõudmised ei ole kooskõlas reaalsusega. Ilmeka näite leiame möödunud nädalasest General Motorsi teatest, et Oshawa kaubaautovabrik koondab ühe töövahetuse. Ottawa on aastaid GM’ile järeleandmisi teinud ametiühingute survel, seda teoreetiliselt töölise huve kaitstes.
Kuidas aga mõõta tööturu efektiivsust? Kas ametiühingud vahendavad tööandjale paremaid töölisi? Ja veel, kuidas tagada nii töölisele kui tööandjale kõige paremad tingimused ning tulemused/tulud/hüvised?
Fraser Institute’i raport
Mõne vastuse leiame möödunud nädalal avalikustatud Fraser Institute’i rapordist, mis mõõdab Põhja-Ameerika tööturgu („Measuring Labour Markets in Canada and the US“). Majanduslikult konservatiivse instituudi uurimuse tulemused on mõneti üllatuseks. 50 osariigi ja 10 provintsi edetabelit juhivad USA lääneosariigid (Nevada, Arizona, Utah, Alaska jne.), Kanadast pääsesid vaid Alberta ja Saskatchewan esikümnesse. Ning need kaks provintsi erinevad majandus- ja tööpoliitiliselt nagu öö ja päev. (Ontario, teatavasti Kanada majandusmootor, oli 21. kohal, Atlandi-äärsed provintsid olid viimastel kohtadel.)
Raport kinnitab, et efektiivse ja hästi funktsioneeriva tööturu saavutamiseks on tarvis tasemel palka töölistele, tööturuvabadust ja rohkem võimalusi töötajale, madalat töötatöölisust ning kõrget produktiivsust.
Saskatchewani pirukas
Fraseri teadlased võrdlesid muuhulgas miinimumpalka, tööliste kaitse seaduseid, ametiühinglust, produktiivsust (riikliku kogutoodangu ehk GDP murdosa töölise kohta), riigimõju ja erasektori initsiatiive. Albertas on konservatiivne majanduspoliitika, provintsi majandust kütab loodusvarade, eriti õli ja maagaasi ekspluateerimine. Saskatchewanis, kus maapõuevarad on vaid osa rikkusest, domineerib põllu- ja metsatööstus, on vastandina sotsialistlik ehk uusdemokraatlik kord kaua suunanud poliitikat. Ei üllata niisiis, et Saskatchewanis domineerib ametiühinglus, seda eriti riiklikul tasandil. Üks neljast töölisest, tervenisti 24,7% preeriaprovintsi palgalistest on riigitööline. See on Põhja-Ameerikas kõrgeim tulemus. Nevadas, tabelijuhil, on vastandina kõige vähem riigitöölisi.
Fraser Institute juhib tähelepanu sellele, et ajavahemikus 2002-2006 kuulus Kanadas tervenisti 32% tööliskonnast (era- ja riigisektorites) ametiühingutesse. USAs oli vastav osakaal vaid 13,9%. Instituudi fiskaaluurimusosakonna direktor Niels Veldhuis kommenteeris, et see tulemus rõhutab tõika: Kanadas oleks otstarbekam kinnitada võrdsemaid ning vähem ettekirjutavaid seaduseid ja määruseid. Veldhuis lisas valusa tõe, mida siin vabalt tõlgin: „Suhtarvult kõrge ametiühingutesse kuulumise protsent vähendab nii tööhõivet kui vajalikku välisinvesteeringut; samas langeb töölise produktiivsus.”
Karmid sõnad. Aga Saskatchewanis, kus riigipirukas toidab üht neljast, tuntakse muret, et eelolevate valimistega kaasnev võimalik valitsusevahetus tähendaks riigisektoris ümberkorraldusi. Ken Rasmussen, Regina Ülikooli avaliku poliitika professor, kirjutas 23. augusti Regina „Leader-Postis“, et Saskatchewanis tuleks astuda olemasolevast onupojapoliitikasüsteemist eemale, ja rõhutada riigitöös professionaalsust, oskust ja haridust.
Rasmussen meenutas, et iga uue [parteilise] valitsusega on tehtud plats puhtaks, samas ei ole arvestatud, et riigitööline on kogemustega ning lojaalne, seda mitte erakonnale, vaid valitsusele ja süsteemile.
Professoril on õigus. Kuid sealjuures peaks nägema tulemusi, selliseid, millega tavakodanik, kes jääb ametiühingute, riigi ja eraettevõtluse vägikaika tirimistel kaotajaks, saaks nõus olla, veel vähem heaks kiita.
Kohustusi saab alati teise rüppe veeretada. Kuid tööd tuntakse tegijast.
Kanada päevikust: Tööd tunneb tegijast
Arvamus
TRENDING
