Sel nädalal, relvade registreerimise majandusliku fiasko taustal pidanuks aus, seadust jälgiv maksumaksja aru saama, et tulirelvade omanike nimistu on läinud ausatele miljardi või rohkem maksma.
Vargad Parlamendimäel ei võta omaks valeotsust. „Vaja” olevat olnud, lobigruppide survel, sellist seadust, mis jõustub uuel aastal. Ette nähti sellega kuritegevuse pidurdamist, tulemuseks siiski see, et USAst ostetakse Kanadasse relvi, mida siin ei panda kirja.
Ameerikas on põhikirjas olemas kodukaitseks „The right to bear arms”.
Kanadas aga on tähenärimine tähtsam kui isiklikud vabadused. Kuigi on teada, et püsse ostavad ametlikult kas jahimehed või laskespordi entusiastid, ebaseaduslikult ainult kriminaalne element, pole sel seadusel loogikat taga. Sealt ka dollarite tuulde pildumine.
Kanadas on suund suurlinnade poole, ent siiski enam kui kaks kolmandikku maksumaksjatest elavad väikelinnades või maal. Kohtades, kus tulirelva tarvitatakse pigem asja pärast kui seaduse rikkumise eesmärgil.
Tunnen inimesi, kes ühe või teise põhjuse pärast pole vaevunud tukki kirja panema. Seadusemurdjateks ega kriminaalideks neid ei saa pidada. Üks kostis hiljuti — puuduvad ostupaberid, load, kadusid kusagile ära, kuna jahipüss varuti 40 aastat tagasi. Tollal sai siis kehtivate seaduste kohaselt relv registreeritud. Katsu aga tänapäevaste umbkeelsetele telefoniautomaate tarvitavatele bürokraatidele seda seletada. Targem luku taha jätta suvilasse. Teine käis 20 aasta eest Lõuna-Koreas, ostis sealt unikaalse ohvitseri püstoli. Teatas naastes sellest ostust nii lennuliinile kui tolliametnikele. Kanada tänane uus seadus selle relva olemasolu ei tunnista. Mis tühja sest, et püstol luku taga, kuulub koguja relvakogusse.
Andres tegutses eetiliselt, rajades oma elu ning sisemaailma arusaama Piibli ning kohtueetika kohaselt. Pearu oli aga selline, kes oleks täna Kanada uue relvaseaduse sihikus — omaette Mefistofeles, kellele riiud pakkusid mõnu ning kes oleks kiuste riigiametnikule teatanud Andrese registreerimata relvalaost.
Tammsaare lahkas seda, mida tunneme vale ning ülekohtu nimede all tehtuna. Tarvitas üleaedsete mõistet, et rõhutada, kuidas oleme erinevad naabritest, ent siiski sarnased. On ju nendega, kes oma aknaraame siniseks värvivad, ikka mõni pisike mure, kuid mahalaskmiseni asjad tavaliselt ei lähe. Nagu kirjanik osavalt maalis — kardavoid meile miskit ei käsi, kuid käsivad.
Pearu ja Andrese vaimsed sikutamised, käsikähmlused, kõrtsitülid ning üle-aia rusika vibutamised jäid lokaalmuredeks, mitte ei kujunenud neist riiklikud asjad, nagu Kanadas toimub.
Ei saa iga asjaga muidugi nõustuda, mis naabri hoovil toimub. Teisalt aga ei tohiks pimesi uskuda seda, mida rändavad mustlased ennustavad. (Kes kolivad uuel aastal, kui värske seadus jõustub, sinna, kus riik nende tegevust ei piira).
Globaalsed mured on paraku jõudnud ka Kanadasse, siinse riigi keskklassi muretut vilistamist kuuleb harva — vaid ainult siis, kui nendele ebaseaduslike elementide poolt liiga ning kurja tehakse.
Tammsaare sulest jõudis mõtlejani palju olulist, tuleks siinjuures mainida ka näidendit „Kuningal on külm”. Allegooriast saab juba pealkirjastki aru, kirjanik hoiatas totalitaarse valitsuse vastu, mida tollal (kirjutatud 1936) maailm tundis nii kommunismi kui fashismi nime all, Eesti kartis samas vapse. Ka Kaval Ants ja Vanapagan võitlesid omavahel, ekspluatatsiooni teema oli kirjanikule, kes nägi kuidas riigimehed sotsiaalsest viletsusest välja ei teinud, südamelähedane.
Peamine asi aga kõiges selles üleaedsete jutus on peremeheõiguste kaitsmine. Kuigi Pearu polnud parim naaber, võib arvata, et ta oleks Andresele appi tulnud, kui võõras võim tolle rajatud omandit oleks vägivallaga tahtnud enesele saada.
Isegi üleaedne tülinorija teab, et kui tara taga näitab kiskja hambaid, pole postidest ega lattidest kasu. Kui juba riik ise ei oska ennast kaitsta, siis pole seadus muud kui tühi kõlks.
Milleks siis Pearu ja Andrese kemplemiste peale raha raisata? Või — nagu Kanada tarkus soovitab — registreerige enne kemplemist bürokraatidele selline kavatsus.