Briti Kolumbia Purcellsi mäestik on üks kaunemaid kohti siin suures riigis. Mitte ainult võrratult ilus, peegeldades BC provintsi motot supernatural, mida mina tõlgiks kui ülilooduslik, vaid ka ökoloogiliselt tähtsa rolliga. Paraku on valge inimese saabumisest saadik seda erakordset paika laastatud, ekspluateerides nii maapõuevarasid kui ka metsa. Mäestikku kuulub org Jumbo Valley, mis seni on olnud enam-vähem inimlooma eest kaitstud, olles mitte ainult pärismaalastele pühaks paigaks, aga ka kroonu maana kaitse all.


Nüüd on aga Jumbo ohus. Org on ürgne aare, ökoloogiliselt elujõuline, vaatamata inimkäe mõjule. Ja Jumbo Wild – jäägu Jumbo loomulikuks – kampaania juhtisikute hulgas on kaks veendunud maakerahooldajat, eestlast, kellest allpool.


Ökoloog ja filosoof Bob Harrington, kes elab nimetatud mäestiku läheduses, on kujundanud maakera teoloogia, millega ta rõhutab vajadust muuta inimkonna hooletut suhtumist meie planeeti. Just nagu me ei rüveta teise inimese kodu, olles selles külaline, ei tohiks me kõikide elusolendite kodu ekspluateerida. Kuna aga peame inimsugu kõige vägemaks liigiks, siis kuritarvitame ka oma tulevikku lühinägelike otsustega. Harrington näeb just Põhja-Ameerika metsanduspraktikas suuremat põhjust, miks kliimasoojenemine on toimumas. Kui Euroopas harrastati alati jätkusuutlikku metsandust, siis seda pole siinmail tehtud.


Juba veerand sajandit on Jumbosse soovitud rajada suusakuurort. Kohalikud on aga sellele järjekindalt vastu olnud. Nüüd on BC valitsus langetanud otsuse, mis lubaks Jumbo Glacier Resordil 6000 hektari suurusel alal ehitada mitte ainult talispordikeskust, mis kataks nelja jääliustikku, vaid kõike muud, millega isekas põhjaameeriklane on harjunud – ostukeskused, hotellid, jne. Ette on nähtud 6 000 ööbimiskohta turistidele, töölistele. Maanteid tuleks ehitada, helikopteritele lennuvälju. Nii et sisuliselt väikelinna ehitamine ürgalale. Keskkonnakahju ei oska aimatagi.


Ettevõtet pole tarvis. Piirkonnas on juba mitu suusakuurorti, mis ei tööta täie koormusega. Aga kuna Jumbol on peibutav külgetõmbejõud – just rikkumatuse, ürgilu tõttu, siis on ilmselt rikastele, nendele, kel tähelepanuvõime on nii madal, et nad isegi looduses vajavad viietärnihotelli, antud otsusega poolehoid. Mitte põlisrahvale, mitte kohalikele inimestele, kes oma kodu ja loodust soovivad kaitsta kapitalismi ülbete, enesekesksete pahede eest.


Eestlane peab ennast maarahvaks. Pole ime, et kaks kohalikku eestlast mängivad väga olulist rolli võitluses Jumbo arenguplaani vastu. Kirjanik K. Linda Kivi, kes on oma kodukohast Purcellidest palju kirjutanud, peaks meie lugejatele olema tuttav. Aktivistina on ta juba kaua jätkusuutlikult mäestikus elanud, jälgides esivanemate loodustarmastavaid tavasid. (Temast, ja ta looduskaitsealasest tegevusest saab lugeda tema loodud kooperatiivkirjastuse Maa Press – kui eestlaslik nimi! – võrgulehelt, http://www.maapress.ca/ )


Yukoni looduskaitse CPAWS liikumise juhtisikuid Jüri Peepre elab nüüd Invermere’i linnakeses, lähimas suuremas inimasulas Jumbo jääliustikule. Teadagi mõjutaks Invermere’i elukvaliteeti 6000 inimese nagu langevarjuga kohale toimetamine. Peepre on Wildsight’i looduskaitseorganisatsiooni direktoreid. Wildsightist, nende projektidest ja Peeprest enesest saab internetis rohkem teada, külastades http://www.wildsight.ca


Lühinägelikeid otsuseid on inimkond langetanud kaua. Jumbo ürgliustiku ohustamisega on poliitikud taas demonstreerinud, et emakese maa jätkusuutlik elu on neile odav. Ilu naudime kõik, aga kui ainult raha selle eest saaks…

Märkmed: