Siinse maa kombe järgi teeb ettenägelik koolijuts kindlaks, et ta õpetajale hea mulje jätab sellega, et vahete-vahel talle läikiva punapõskse õuna viib.
Õunad on üldse mitmeti sümbolirikkad. Oli ju madu see, kes soovitas Eedeni aias Eevale õuna maitsta, teame, mis sellele järgnes. Paradiisist heideti esimesed inimesed välja, sellest saadik on otsitud teed tagasi. Ka potsatas teatavasti mõtlevale Newtonile õun pähe, sellega raputades lahti maa külgetõmbejõust arusaamise. Õuna valis ka Wilhelm Tell märklauana shveitslaste vabadusvõitluse algkäiguks, kui oma poja pea peale asetatud õuna noolega lõhestas.
Veel - kuna õuntes on peaaegu kõiki vitamiine, eriti C-vitamiini, tublisti toorkiudu, pektiini ning rauda ja kaaliumit, on ta tervise sümboliks. Õunte söömine pidurdab arteroskleroosi, podagra arengut ning vähendab veres ringleva kolesterooli hulka. Ilmaasjata ei öelda, et kui süüa päevas õuna, hoiab see ka tohtri eemal.
Siiski, õunal on ka negatiivseid omadusi. Aitab ühest mädanema läinud õunast, et terve tünnitäie ära rikkuda. Tüliõun teadagi tähendab vastuolu, millegi üle võitlemist. Soodoma õuna nimetuse all tunneme pettekujutust, põrmuks lagunevat vilja. Ning ussitanud õuna hammustamine pidi mõnes kandis mitte head, vaid hoopis halba õnne tooma.
Ontarios, eriti Torontos, on haridusega seotud õuna metafoor viimastel aastatel olnud eriti sobiv. Tüliõunu on koolides kuhjaga, valitsus ning õpetajate ametiühingud on kaua olnud vastastikuses võitluses. Konservatiivne valitsus nõuab ühelt poolt koolidelt enamat vastutust, standardite tõstmist, sellega peale sundinud standardiseeritud eksamitesüsteemi, ametiühingud ja kohalikud koolivalitsused omakorda kurdavad majanduslike kitsenduste, kasvava töökoormuse ja töökoha kindluse üle.
Sellises olukorras kannatavad aga ainult koolilapsed. Ei neid huvita, kes on süüdi - või kas on isegi süüd. Teada on neil ainult niipalju, et suured inimesed kemplevad, keelduvad kohustusi täitmast, ja et streikimine on tavanähe. Kasvavale põlvkonnale eeskuju missugune. Pole ime, et vanemad tunnevad tõsist muret.
Muidugi, ega praegune situatsioon pole sugugi uus. 60- ja 70-ndatel aastatel rahulolematud vanemad lõid alternatiivkoole. Inglise pedagoog Summerhilli õpetuste järgi hakati vähema struktuuriga, vabama haridusliku õhkkonna poole liikuma. Kodune koolitus võttis hoogu. Need, kel rahakott seda lubas, vaatasid erakoolide suunas, kus õppemaksu maksmine tagas ka mingit osalust kooli tegevuses, sõnaõigust. Seda on riigikoolides paraku palju vähem, kui peaks olema.
Olukord on niivõrd käest ära, et juba neljandat kooliaastat järjest on algkoolides olnud kas streik või tähenärimise tasandil “work to rule” - õpsid käivad tööl küll, aga rohkem kui mida täpselt lepingusse pole kirjutatud, nad ei tee. Ära jäävad siis kooritunnid, spordi treenimised; tavaliselt õhtuti toimuvad kooli assambleed, kus õpilased oma (töölkäivaile) vanematele saavad esitada saavutusi laulus, sõnas ja mängus, toimuvad hoopis kooliajal. Las vanemad võtku töölt aega vabaks, tulgu lapsi kuulama, nägema, õpetajad seda ei tee! Keskkooli õpetajad keelduvad samuti enne uue lepingu sõlmimist täitma tavakohaseks kujunenud treeneriameti kohustusi jms.
Ontario valitsevate konservatiivide mandaat on lõpu poole jõudmas, peaminister Eves peab peatselt kuulutama valimised välja. Hariduse ümber keerlevad küsimused võivad olla otsustavad. Eves on lubanud ära võtta õpetajatelt streikimisõiguse. See oleks väärsamm demokraatlikus ühiskonnas. Pigem tuleks hoopis pikaajalisemaid lepinguid sõlmida.
Juba on otsustav samm astutud - Eves'i valitsus sulges sundviisil Toronto katoliku koolivalitsuse keskkoolid, kuna sealsed õpetajad keeldusid täitma lepingulisi lubadusi. Pretsedent loodud - kuid, jällegi, vahele jäävad õpilased, eriti koolilõpetajad, kes ootavad ülikooli sisseastumise hindeid, mitte õpetajad, kes sügisel taas klassi ette astuvad.
Praegune olukord on narr - niipea kui kaheaastane leping lõpeb, asutakse streikima või välja suruma hüviseid või muud. Kui asi oleks ainult rahas - kinnitagu palgatõusud inflatsiooniindeksi külge. Kuid muud mured - raiuge lepingulauas neid, mitte koolitoas, aias.
Nagu alati, tüliõuna edasi-tagasi veeretamise asemel tuleks näha mõlemalt poolt järeleandmisi, seda kasvõi ainuüksi laste huvides.
Hiljuti ilmus kontroversiaalne raamat Ameerikas, mis tegeleb just sellega, kuidas õpetajate ametiühingud on liialt võimsad, asetanud haridussüsteemi kammitsaisse. Poleemikat on teos juba lõunapool piiri parajalt tekitanud.
Autor Peter Brimelow on majandusteadlane. Teoses “The worm in the apple” esitab ta faktidele ehitatud kriitikat ametiühingute kohta. Põhiliselt on nad USAs - osariigist osariiki, piirkonnast piirkonda kõik omaette vürstiriigid (Brimelow nimetab neid läänideks, ehk fiefdom), kellele staus quo on tihti märksa tähtsam kui tulemused. Brimelow vihjab sellele, kuidas haridustase USAs kahaneb, samas aga ametiühingute võim aina kasvab. Autor leiab kindlasti valju vastukaja oma põhiteesile - haridussüsteemi pahed põhinevad ühingute sotsialistlikule lähenemisele, mida saab ainult lahendada vaba turu kapitalistlik reform. Tulemused kinnitaks töökohta, mitte tuhandete pedantlikute lepingute pisidetailide jälgimine. Või streigi ähvardused.
Brimelow tarvitab ametiühingute juhtide argumente nende vastu - leides, et hariduses on sisu tähtsam kui vorm (Substance over form). Kuid vormilisuse taha takerduvad pahatihti lepingud, tüliõuna seeme on just neis.
Ontario konservatiivid on saanud sotsialistidelt turmtuld, kuna nad on katsunud taastada süsteemi, kus kõige nõrgem lüli ei ole otsustav. Pahatihti tänapäeva klassides õpetatakse just nõrgematele vastu tulles, andekamatel hakkab igav, veedavad ilmaasjata aega. Kuid - konservatiivide süsteem on eemaldanud ka andekatele lastele oma erisuunitlusklasse, tulemuseks, et need andekate laste perekonnad, kellel raha on, saadavad oma lapsed erakoolidesse. Eves'i eelkäija Mike Harris lubas neile maksusoodustusi, võrdsustamaks vähemalt maksumaskjale tasapinda. Seegi ei istu paljudele.
Liberaalid, teades, et Eves et al võivad haridusküsimuses valimised kaotada, lubavad suure suuga haridusreformi. Kuid, analüütikud huvituvad - kust nende reformide jaoks raha tuleb? Nagu alati, lubatakse valimiste eel maad ja ilma, pukis on reaalsus teine. Tuletaks meelde, et 1980-ndatel valitsenud liberaalid ja NDP ei suutnud samuti valitsuses haridusreforme käivitada - ametiühingud ei olnud nendega nõus!
Ei ole siin lihtsat vastust leida, kahte ning kahte liita ei saa, nelja pole sellises süsteemis olemas. Brimelow'l on vähemalt selles õigus - ubinad on ussitanud, ning ei tea, miks just koolijutside õigustega ei arvestata, sunnitakse neile peale ebaõiglast süsteemi, puudulikku haridust. Õunapoleerijad, ehk pugejad, võivad ikka meelitada häid hindeid - aga kas nad midagi õppinud on, peale pugemise, ning kas neile midagi õpetatud on, jääb küsimuseks, millele ainult kauges tulevikus saab vastuse anda.
Kanada päevikust: Ussitanud ubinad
Arvamus
TRENDING
