Mullu sügisel käisid neli Tartu Põllumajandusülikooli seeneteadlast Kanada seenelaagrites — Ontarios Vello Sootsi ja Newfoundlandis Andrus Voitki vahendusel. Tänavu avanes mõlemal vahendajal samade teadlaste kutsel võimalus tutvuda eesti seenestikuga — Vello Soots viibis Eestis augustis ja Andrus Voitk septembris.
Soots tegi abikaasaga pikema retke läbi Saare-, Hiiu- ja Tartumaa. Kuigi nad on ka varem Eestis seeni uurinud, pääsesid nad seekord ligi ka sellistele seenemaadele, mida omapead poleks osanud leida. Meeldejäädavaks elamuseks oli leida ilus kogum väga haruldasi piparriisikaid. Veelgi huvitavam oli nende kõrval leida riisikaid, mille korrektne määramine kestis laboris terve järgmise öö. Selgus, et tegemist on kas väga haruldase või isegi senitundmatu liigiga.
Voitk kooskõlastas oma külaskäigu Põllumajandusülikooli seeneteadlaste tavakohase sügislaagriga, mille keskmeks oli seekord Vello Liivi kodu Viidumäe looduskaitse ala külje all Saaremaal. Lisaks mükoloogia osakonna õppejõudude ja õpilastele olid kohal Eestis sündinud mainekas saksa mükoloogia professor Andreas Bresinsky ja Andrus ning Maria Voitk koos oma Newfoundlandi naabritega — Judy ja Barry May'ga. Viimased on saanud Voitkidega headeks sõpradeks ja nakatunud nüüd samuti Voitkide seenehuvist. Kui nad kuulsid, et Voitkid Eestisse seenele sõidavad, otsustasid kaasa tulla uurimaks sealseid seeni.
Vello Liiv oli korraldanud mitmeid retki, mis andsid kolme päeva jooksul üpris hea ülevaate erinevatest seene kasvualadest Eestis. Nii kõnniti läbi segametsad, sood, sooniidud, puisniidud, rannad, kaasikud, tammikud ja männikud. Eriti põnevaiks osutusid kaks viimast, kuna ei tamme ega mändi Newfoundlandis ei leidu ja selliseid metsi pole ka Kanada mannermaal näha, olgugi et seal kasvavad tammed ja männid. Kuna enamik seeni „harrastab partnerlust“ puudega, on ka Eesti seenestik Kanada omast tunduvalt erinev. Seeni oli metsa all erakordselt palju, nii et külalistel käis pea ringi uute liikide ja nende nimede tundmaõppimisest. Seeni määrasid kõik teadlased, kuid eriti suur osa oli siin prof. Kuulo Kalamehel, kes jagas oma laialdasi teadmisi võõrastes oludes end üsnagi võhiklikult tundnud külalistega.
Kokku leiti kahe päeva jooksul üle 200 seeneliigi. Huvitavamate leidude hulka tuleb kindlasti lugeda trühvlit, mille maitsvad liigid on tuntud Lõuna-Euroopas, Vahemeremaades, Taga-Kaukaasias ja USA läänekaldal. Eestis on trühvlit varem leitud Saaremaal a. 1916. Palju seeni jäädvustati fotodele ja haruldasemad korjati kaasa kuivatamiseks. Nagu ikka sellistel puhkudel, oli ka seeni, mille liiki oli silmapilkselt võimatu määrata. Teadlased jätkasid määramistööd pärast õhtusööki, tihti peaaegu hommikuni välja. Suurt abi saadi Vello Liivi mahukast seenealasest raamatukogust ja tema isiklikust laboratooriumist. Kaasa oli toodud ka Põllumajandusülikooli seenealane raamatukogu, mikroskoobid, kemikaalid jt. uurimisteks vajalikud ained ning instrumendid.
Suur osa seltskonnast majutati lähedasse turismitallu, kus seati üles ajutine laboratoorium. Huvitavaks kontrastiks oli hästi varustatud moodne labor vanas palktares.
Kel aega teaduslikust tööst üle jäi, käis õhtul saunas ja enne magamaminekut oli võimalu osaleda seente degusteerimises, mille praadimise võttis enda peale Barry May.
Nii möödus meeldiv ja meeldejääv seenelaager Eestis. Enne lahkumist võeti üksmeelselt vastu pererahva lahke kutse sündmust viie aasta pärast korrata.
