Rideau Hall'is peetud kõnes ütles Harper, et on kätte jõudnud aeg alustada uut peatükki Kanada ajaloos.
Sündmus ise tekitas meediakära kahel põhjusel. Paljusid tseremoonial osalenuid tabas üllatus, kui selgus, et endine liberaalide valitsuse tööstusminister David Emerson, keda peeti eelmise valitsuse „täheks“, on tulnud konservatiivide poole üle ja saab nüüd rahvusvahelise kaubanduse ministriks. Emerson võitis parlamendikoha 23. jaanuari valimistel veel liberaalina Vancouveri valimisringkonnas, kus konservatiividel pole muide õnnestunud võita 1958. aastast saadik.
Aga peatselt selgus teinegi üllatus: tsiviiltööde ja valitsusteenuste (public works and government services) ministriks sai senine valitsusametnik Quebecist Michael Frontier, kelle Harper eelnevalt määras senaatoriks. Seda ajal, mil uus peaminister on lubanud senaatorite valimise rahva kätte usaldada. Harper selgitas hiljem, et tema otsus oli ajendatud soovist, et kõik Kanada suuremad linnad, sh ka Montreal ja Vancouver, oleksid valitsuses esindatud.
Teistest võtmeministritest nimetagem järgmisi: Jim Flaherty vannutati rahandus-, Tony Clement tervishoiu- ja Peter MacKay välisministriks. Stockwell Day asub juhtima siseministeeriumi ja tegelema julgeolekuküsimustega. Manitoba endine peaprokurör Vic Toews, kes muide eelmiste valimiste ajal läks pahuksisse seadusega, määrati justiitsministriks.
Uue kabineti koosseisus on kuus naist; kriitikud leiavad, et seda on proportsionaalselt lubamatult vähe ja nurisevad, et naistele pole usaldatud valitsuses ühtki võtmepositsiooni.
Valitsus kogunes oma esimesele istungile 7. veebruaril.
