Umbes samamoodi on jagunenud ka siinne valijaskond – olenevalt tõekspidamistest ja majanduslikust olukorrast. Oleks võimatu ja ebademokraatlik viia „ühe mütsi alla“ Kanada ülimalt kirjut ühiskonda. Martin Regg Cohm juhib ajalehes Toronto Star (05.04.11) lugejate tähelepanu etnilise faktori tähtsusele. Sajad tuhanded poliitilistest põgenikest ja immigrantidest Kanada kodanikud näevad asju hoopis teisiti, kui siin sündinud või aastakümneid elanud kanadalased. Ometi moodustavad just immigrandid suurema osa siinsest tööjõust. Nende hääl on kahtlemata kõlav ja kaalukas eelolevatel valimistel.
Kõikuvad arvamusuuringud
Valimiskarussell tiirleb nüüd täie hooga, võitlustandril käib halastamatu võimuheitlus, milles ei jäeta kasutamata ühtki vahendit eesmärgi saavutamise nimel.
Ehkki viimase aja arvamusuuringud peegeldavad konservatiivide püsivat edu liberaalide ja uusdemokrtaatide (NDP) ees, võib see valimisteni jäänud aja jooksul muutuda. Erinevad küsitlusuuringud annavad erinevaid tulemusi. Kui QMI agentuuri eelmisel reedel avalikustatud uuringu põhjal on konservatiivid oma toetajaid kaotanud, siis esmaspäeval esitatud uuring näitab vastupidist – nende 14%-list edumaad liberaalide ees. Firma Nanos Research teisipäeval ilmunud uuring näitab aga, et konservatiivide toetus on kukkunud 39,8%-le, liberaalidel tõusnud 30.2 %-le ja NDP-l jäänud enam-vähem samaks – 16,5%. Küsitlus järgnes vahetult liberaalide platvormi tutvustamisele, mis vaatlejate arvates sarnaneb paljuski konservatiivide omaga, kuid pakub lisaks heldelt raha mitmetele projektidele. Muide, viimaste „hinnasilte“ tasuks valijatel hoolega uurida.
Mõttetud valimised ja hall kampaania
Enamus vaatlejaid on veendunud konservatiivide valimisvõidus, kuid ka selles, et enamusvalitsust neil moodustada ei õnnestu. Kui liberaalide juht Michael Igantieff peab sõna ja koalitsiooni moodustama ei hakka, jätkub senine poliitika, mis on olnud üleilmse majanduskriisi vältel küllaltki edukas. Kui nii, siis võib eelseisvaid valimisi pidada tõesti mõttetuks. Seisukoht, mida jagab ka enamus Vahtralehemaa hääleõiguslikke kodanikke. Kõik väitluste käigus antud lubadused muutuvad sel juhul blufiks ning valimistele ja kampaaniatele kulutatud hiigelsummad, millele võinuks palju otstarbekama kasutuse leida, lendavad õhku.
Kolumnist Conrad Black kirjutas ajalehes National Post (02.04.11), et kanadalastel on raske hoida tähelepanu fookuses käesolevate föderaalvalimiste kampaaniat, kui ei suudeta käivitada asjalikku poliitilist väitlust. Praeguses olukorras pole Blacki hinnangul sugugi selge, kus parteidevaheline ideoloogiline piirjoon kulgeb. Parteide traditsioonilised seisukohad on ähmastunud globaalsele ajastule iseloomuliku alalise kompromissivalmiduse ehk selgrootuse tõttu. Parteide filosoofiliste ja kontroversiaalsete erinevuste esiletoomine annaks aga valimiskampaaniale värvi, vürtsi ja särtsu ning muudaks selle võib-olla isegi põnevaks. Pidev poliitiline manööverdamine ning kameeleoni mentaliteet muudavad kampaania seevastu üksluiseks.
Käimasoleva valimiskampaania keskseteks küsimusteks on majandus, inflatsioon ja maksumäärad, millest sõltub tegelikult kõik. Black meenutab, et maksusüsteemi kehtestamine Kanadas oli ajalooliselt ajendatud eesmärgist aidata vaeseid ja vähemedukaid kodanikke. See õilis idee on nüüdseks kaotanud oma esialgse mõtte. Ehkki riik toetab ka praegu vähekindlustatud elanikke sotsiaalabiraha, töötukindlustuse, pensionilisade jm näol, kaob suurem osa maksudest riigi kukrusse ning läheb muuks otstarbeks.
Parlamendi büroo reporter David Akin heidab 2. apr. Ottawa Sun’is peaministrile ette visiooni puudumist ning toob näiteks peaministrite Macdonaldi ja Diefenbakeri valitsemisaja saavutused. Macdonald suutis liita Vaikse ja Atlandi ookeanide kaldal asuvad piirkonnad ja Diefenbaker lisas nendele Põhja-Jäämere äärsed alad. Millise pärandiga läheb peaminister Harper ajalukku, küsib Akin.
•••
On huvitav, et Belgia on suutnud eksisteerida ilma valitsuseta ligi aasta. Sealne valitsus kukkus, kui koalitsioonist lahkusid 22. aprillil 2010 keeletüli tõttu flaami liberaalid. Pikaleveninud poliitiline kriis heidab ehk küll varju riigi poliitikutele, kuid tõendab, et tühjad ministritoolid ei takista riigi funktsioneerimist.
Mõni aeg tagasi sai siinses rubriigis võrreldud Eesti ja Kanada peaministreid. Nüüd, kui Eesti peaminister Andrus Ansip on taas valitsuse ohjad haaranud, jääb üle oodata, kas Kanada peaministrit Stephen Harperit saadab valimistel samasugune edu.