Teisipäeva hommikul palus peaminister Martin Kanada kindralkuberner Michaëlle Jean'il 38. parlamendikoosseisu laiali saata. Valimised kuulutati välja 23. jaanuariks 2006.
Alates 1993. aastast võimul olnud liberaalid on segatud paljudesse, eriti viimase aasta jooksul ilmsiks tulnud korruptsiooniskandaalidesse. Partei sattus raskustesse veebruaris 2004, kui selgus, et liberaale toetavad firmad olid saanud 100 miljoni (mõnedel andmetel koguni 250 miljoni) dollari väärtuses reklaami- ja sponsorilepinguid.
Paul Martin on peaminister olnud viimased 17 kuud, enne seda oli ta valitsuses finantsminister.
Kuigi kohtunik John Gomery esialgne uurimisraport vabastas peaminister Martini vastutustest, on lihtkodanikul seda päris raske uskuda. Kuidas on võimalik, et Paul Martin finantsministrina ei teadnud käimasolevatest mustadest tehingutest, altkäemaksudest jne? Seda ajal, mil just mitmeid juhtivaid liberaale on süüdistatud altkäemaksude võtmises ja maksumaksjate raha raiskamises.
Kummaline oli jälgida liberaalide joviaalset käitumist esmaspäeva õhtul, vahetult pärast umbusalduse avaldamist. Mille üle nad õieti nii lärmakalt rõõmustasid? Neid ei usaldata ju enam Vahtralehemaad juhtima.
Mitmed vaatlejad leiavad, et liberaalid vajaksid oma partei etteotsa mõnda uut ja laitmatu reputatsiooniga juhti. Juttu on olnud vene päritoluga Michael Ignatieff'ist (58), kes võiks olla tervitatavaks vahelduseks liberaalide laeva kaptenisillal.
Just selles Harvardi haridusega diplomaadi pojas, ajaloolases, kirjanikus, ajakirjanikus ja kunstnikus nähakse meest, kes suudaks ehk liberaalide skandaalidemeres hulpiva laeva veel päästa.
Omades Trudeau-taolist sarmi, head välimust ja tähelepanuväärset eruditsiooni sunniks ta võibolla valijaid unustama Paul Martini ja Jean Chrétien'i määritud mainet. Kuid temalgi on juba tekkinud probleeme. Ignatieff kavatseb nimelt kandideerida Toronto Etobicoke-Lakeshore'i valimisringkonnas, kus praegusel parlamendisaadikul Jean Augustine'l olevat käteväänamise meetodit kasutades soovitatud kandideerimisest loobuda, et valmistada teed „saabuvale kuningale“. Kuid kõnealuse ringkonna arvukas ukraina kogukond ei soovi sugugi vene päritoluga „kuningale“ oma hääli anda, sest nende kahe rahvuse suhted pole mitte just kõige soojemad ei ajalooliselt ega ka nüüd, aasta pärast oranzhi revolutsiooni. Kas küllaltki pikk, 56-päevane valimiskampaania suudab kohaliku rahva meelt muuta, selgub siis 23. jaanuaril.
Kuid probleeme pole mitte ainult liberaalidel, vaid ka opositsiooniparteidel, kes peavad eelolevatel kuudel suutma tõestada, et neil on midagi enamat ja tõhusamat pakkuda kui liberaalidel. Kelle, millise partei intellektuaalne ja eetiline poliitiline kaliiber on kanadalastele vastuvõetavam, selgub samuti 23. jaanuaril.
Seni võivad aga parlamendisaadikud erakordselt varakult alustada jõulupuhkuse nautimist.
Valitsuse langemine mõjutas otsekohe sel nädalal Montréalis alanud mainekat, ca 10.000 osavõtjaga kliima soojenemise vastast võitlust arutava ÜRO konverentsi tööd, sest just Kanada praegune valitsus oli selle eestvedajaks.
