Nendel, kes ootasid isikliku tulumaksu vähendamist riigi ülejäägi arvel, tuli pettuda, sest tulumaksuvähendused hõlmasid peamiselt ettevõtteid ja olid võrdlemisi tagasihoidlikud. Samuti ei olnud tulumaksude tõstmist, mis paljudele meeltmööda oli. Sellele vatamata on tulumaksukoormuse vahe USA ja Kanada vahel tunduv, mistõttu Kanadal on raskem siia meelitada väliskapitali Kanada tootmisprotsessi viljakamaks tegemiseks. Kanada on püüdnud seda vahet korvata sellega, et Kanada riik toetab eraettevõtteid, et nende võistlusvõimet tõsta. See tee pole mitte hädaohuta, sest Kanadat võib selle alusel süüdistada rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete rikkumises.
Suurenenud kulutused tervishoiule ja laste hooldamisele on ju teretulnud ja poliitiliselt kõige tasuvamad. Valijaskonnal on raskem aru saada kulutustest sõjaväele. Need on vajalikud Kanada iseseisvuse jaoks. Liigne toetumine USA sõjajõule Põhja-Ameerika piiride kaitsmisel kitsendab Kanada välispoliitilisi alternatiive USA suhtes. Paljude arvates oleks kulutus sõjaväele ja politseile pidanud suurem olema, arvesse võttes terrorismihädaohtu.
Registreeritud errumineku plaanide aastase panuse piiri tõsteti $18.000 peale, kui see moodustab 18% aasta sissetulekust. Samal määral tõsteti aastast panust firmade poolt pakutud pensioniplaanides.
Mitmete majandusteadlaste arvates on eelarves ette nähtud kulutuste hajutamine mitmele aastale tulevikus seotud riskiga. Nimelt on tuleviku ennustused tulumaksude laekumises seotud majanduse kasvuga. Eelarve eeldab, et järgmise kolme aasta jooksul Kanada majandus kasvab keskmiselt peale inflatsiooni 3,5% aastas, mis on päris tugev kasv. Kui see ei täitu, võivad tekkida eelarves puudujäägid, mida kaetakse riigivõla suurendamisega.