Kolm aastat tagasi Kanadas pelgupaiga leidnud ukrainlane ütleb: «Mul on täielik déjà-vu-tunne. [Donald Trumpi] jutt on ju peaaegu sama, mida Venemaa enne oma suurt rünnakut rääkis!»
Ta jätkab, meenutades, kui hästi teda on vastu võetud, ning jagab teisigi kiidusõnu kanadalaste aadressil. «Tõele au andes poleks osanud uneski näha, et pean Kanadas millegi sarnasega silmitsi seisma!»
Olen ise vahtralehemaal väga pikalt elanud, ning kuigi võiksin end ehk täieõiguslikuks kanadalaseks nimetada, tunnen end hinges ikka eestlasena. Seda on siin riigis üpriski lihtne olla. Kõige toimuva kõrval olen aga eneselegi ootamatult muutunud tulihingeliseks patrioodiks.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Mõned ongi poolnaljaga öelnud, et USA president Donald Trump on suutnud hakkama saada võimatuga, muutes Quebeci provintsi elanikud (kes iga mõne aja tagant räägivad lahkulöömisest) ja põlisrahvad uhketeks kanadalasteks.Mainimata ei saa ka jätta, et viimastel aastatel kõvasti populaarsust kaotanud valitsev liberaalne partei on äkitselt konservatiividele järele jõudnud. Kui veel paar kuud tagasi oleksin öelnud, et järgmistel valimistel võidavad viimased, siis nüüd pole ma selles enam üldse kindel.
Trumpi aastakümnete-tagused kinnismõtted
Eks ma ole vahel kahelnud, kas võtan lõunanaabrite väljahõikeid liiga tõsiselt, aga kui kuulasin ülalnimetatud ukrainlase juttu, sain aru, et pole siin mingit pea padja alla peitmist, kõigeks peaks valmis olema. Mida mõelda, kui kuuleme arvamust, et Kanada pole üldse mingi riik ja parim lahendus oleks, kui Kanadast saaks üks USA osariike?
Esimesed kaks korda võib seda peaaegu naljana võtta, aga kolmas ja neljas ja ei tea mitmes kord võtab juba tõsiseks. Lisaargumendina kuulutatakse, et maailma pikima maismaapiiri olevat keegi joonlauaga suvaliselt kaardile tõmmanud, kuigi see on kujunenud pika aja jooksul, kui käisid brittide ja ameeriklaste vahelised sõjad Ameerika maa-alade jaotamise üle, mis 1908. aastal lõpliku viimistlusena piirileppeks muudeti.
Kanada on Trumpil juba väga pikalt hambus olnud: 1990ndate lõpus antud intervjuus käis ta välja täpselt sama mõtte, kuidas kanadalased on USAd ära kasutanud ega saaks ilma USA abita kuidagi hakkama.
Nüüd on ta härjal sarvist haaranud ning kellelgi pole enam kahtlust, mis on eesmärgiks seatud. Nõrgestada majanduslikult riiki nii palju, et me ise oleks nõus liituma USAga, andes nõnda vaba ligipääsu maavaradele. Paratamatult tõmban paralleele Baltimaade ajalooga, mil meie riigid Teise maailmasõja eel «vabatahtlikult ühinesid» ühe teise suure liiduga.
Kuidagi ei saa mina ega mu kaasmaalased siin ookeanitaguses riigis lahti ebaõiglustundest, kuidas iseseisvast riigist saab kellegi teise vimma pärast vasall. Vahet pole, kas oled siis pommirahe all üle võetud või «omal soovil liitunud».
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Sel aastal tehtud uuringud osutavad, et ühinemist toetaks kümme protsenti (sedagi pigem preeriaprovintsides, kus majanduslikult rohkem kaotada). Minu üllatuseks on enamik ameeriklasi samuti kogu asja vastu! Need, kes oleksid nõus, ütlevad, et ainult sel tingimusel, kui kanadalased ise nõusoleku annaks.Nii meie äsja ameti maha pannud peaminister Justin Trudeau kui ka valitsuskepi üle võtnud Mark Carney on mõlemad kinnitanud, et leibade ühte kappi panemist ei tule mingil juhul. See on lohutav teadmine, sest eks meil oleks kõvasti kaotada.
Iseloomustaksin Kanadat kui riiki, mis on kusagil Euroopa ja USA vahepeal. Euroopa moodi on meil väga hea riiklik ravikindlustus, kusjuures see on igal püsielanikul, ja ei ole oluline, kas nad töötavad, on töötud või on terve elu näiteks koduperenaised olnud.
Kanada põllumajanduses on USAga võrreldes hulk karme reegleid, kuigi ehk mitte samal määral kui Euroopa Liidus. Kindlasti hirmutab meid ameeriklaste üsna vaba suhtumine relvade omamisse. Tahaks oma lapsi kooli saates mitte mõelda võimalike koolitulistamiste peale. Nii et kui peaks valima, siis pigem nähakse lähedasemaid suhteid Euroopaga. Miks mitte, kui meil on isegi maismaapiir Taaniga, mis sest et väikesel saarekesel Gröönimaa kõrval ja pikkuseks vaid 1,2 km.
Tavaliselt nii rahulikud ja viisakad kanadalased on üsna välja vihastatud kõige sellega, mida ülalpool kirjeldasin. Siiani parima sõbra ja naabri suhtumise muutumine, ameeriklaste üleolev käitumine, halvustav pöördumine riigijuhtide poole (kutsudes peaministrit osariikide juhi tiitliga «kuberner» – see oleks midagi sarnast, kui Eesti peaministrist saaks äkki «oblasti juht»), kõik see mängib rolli.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Samas on Kanada ehk kõige rohkem tähelepanu saanud seoses tollidega. President Trumpi põhjendus, et üle piiri liigub järjest rohkem ohtlikku uimastit fentanüüli (kui eelmisel aastal saadi Mehhiko piirilt kätte pea 10 000 kg, siis põhjapiirilt natuke alla 20 kg) ja illegaalseid immigrante (ega ma aru ei saa, kes nii kangesti sinna lõunanaabrite juurde minna tahaks, pigem on Kanadas aeg-ajalt probleemseks muutunud USAst paberiteta lahkuvad inimesed, kui mõni uus president oma rahvastikupoliitikat ajama hakkab).USA lükkas tollide kehtestamise veebruaris kuu võrra edasi ja nüüdki kaalub veel mõningaid edasilükkamisi, osa neist tema enda autotööstuse palvel.
Kuigi me mõistame, et tollid ei mõju kummagi riigi majandusele ega ka tavainimese rahakotile just kõige paremini, ei saa päriselt niisama kõrvaltvaatajaks ka jääda. USA on siiski Kanada kõige suurem kaubanduspartner. Sellest sai president Trump kunagi ise ka aru, kui allkirjastas aastal 2018 uuendatud «maailma parima» kaubanduslepingu Kanada ja Mehhikoga. Mille üle ta uuesti valituks saades imestas, milline idioot seda on teinud. Ilmselgelt pole ta enda allkiri enam sentigi väärt.
Kanadalased ei osta USA kaupa ega sõida USAsse
Kõik see kokku on tekitanud Kanadas tugeva liikumise osta vaid kodumaist, ja kui tõesti muud väljapääsu pole, siis peaasi, et toode poleks USAst või Venemaalt. Seda tegelikult juba mõnda aega, hoolimata sellest, kas tollid tulid või tulevad.
Facebookis on gruppe, kus üksteist aidatakse soovitud kauba leidmisel. Toetatakse väiketegijaid. Lisaks on olemas telefonirakendus, mille abil saab triipkoodi skaneerides teha kindlaks, kust kaup poodi on tulnud.
Mitmed poeketid tähistavad kohaliku kauba riiuleid vahtralehega. Üle maailma, aga isegi ameeriklaste endi hulgas on neid, kes jagavad toetavaid sõnumeid ning püüavad samamoodi USA tooteid vältida. Hiljuti avastasin grupid, mille on loonud Euroopa Liidu elanikud Kanada toetuseks. Kes oleks võinud arvata, et näen loosungeid «Seisame sinuga, Kanada!».
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Ma pole kindel, kui suur selle mõju on, aga vähemalt anname oma väikese panuse. Võrdluseks veel valitsuse otsus mitte müüa riiklikes alkoholipoodides lõunanaabrite juurest sisse toodud kangemat kraami. See on juba midagi, mis on tootjad üsna pahuraks muutnud, sest nõnda edasi minnes peavad nad hulga töötajaid lahti laskma. Arvestades, et Kanada satub tollide tõttu palju halvemasse olukorda, kus tööpuudus võib väga kiiresti suureneda, ei leidu meis isegi õrna kaastunde varju.
Murepilved kerkivad aga ka USA turisminduse kohale. Kanada on siiani olnud riik, kust sinna kõige rohkem külalisi saabub. Nüüd aga tühistavad inimesed järjest oma Ühendriikidesse reisimise plaane, hoolimata trahvidest. Pigem eelistatakse puhata oma riigis või hoopis reisida mujale maailma.
Ei jätku meil kaastunnet ka kanadalastele, kelle elutee on viinud USAsse ja kes seda kõike vaikides jälgivad. Wayne Gretzky on kindlasti üks, keda ehk nii mõnigi hokihuviline mäletab. Ta valiti hiljuti kahe riigi vahelise võistluse ajaks kanadalaste aukapteniks. Mis iseenesest on ju kena, sest ta on olnud väga armastatud. Kanadalaste ehmatuseks astus ta aga jääle ameeriklaste võistkonna juurest ja tõstis toetavalt pöidla nende poole. Tulemuseks on see, et mees ei suuda kuidagi aru saada, miks teda äkki nii väga vihkama on hakatud. Alustatud on lausa petitsiooniga, milles nõutakse temanimelise maantee ümbernimetamist.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Meil on algatatud teinegi petitsioon, mis on rohkem sümboolne, sest seda oleks üsna keeruline ellu viia. Nimelt tahetakse Elon Muskilt ära võtta tema Kanada kodakondsus. Vastukaaluks osales hiljuti saates «Saturday Night Live» Kanadast pärit tuntud filminäitleja Mike Myers, seljas särk lausega «Kanada ei ole müügiks!». Ning tänu temale liigub siinse rahva hulgas jäähokimängijate ergutusliigutus: «Küünarnukid üles!»Kanada seisukohalt loodan, et paranevad provintsidevahelised kaubanduslepped ning mujalt maailmast leitakse hulk uusi kaubanduspartnereid. Ilmselgelt on igasugune usaldus lõunanaabri vastu kadunud. Ja nii nagu Ukraina on öelnud, et nad tahavad elada oma riigis, oma probleemide ja muredega, aga ka rõõmude ja helgete hetkedega, täpselt samamoodi mõtleme ka meie siin. Kanada on meie oma riik ja mitte keegi ei saa tulla (jõuga) ütlema, et ühest hetkest oled hoopistükkis osariik.
Ene Timmusk on üle 30 aasta Kanadas elanud eestlane, kes on kirjutanud raamatu «Minu Kanada».
