Ülestõusmispühade ajal tähistati Kanadas I maailmasõja ühe tähelepanuväärsema lahingu — Prantsusmaal, Vimy rindel toimunud võitluste 90. aastapäeva. Selle lahingu meenutamiseks on sinna püstitatud kanadalaste suurim ja võimsaim langenute mälestussammas. Enamus lugejaid nägid seda ehk hiljutistes TV-saadetes.

Vimy rinde võitlusi ja läbimurret on tihti nimetatud Kanada kui riigi ja tema eneseteadvuse rahvuslikuks sünniks. Rünnakul osalenud 100.000 kanada sõjaväelast saavutasid 1917. a võitlustes ainsana edu, mida polnud teiste rahvuste sõdalased sinnani suutnud. Edu saladuseks olid neli uudset tegurit, mida Kanada väed tollal rakendasid ja mis tänapäeval tunduvad enesestmõistetavatena.

Esiteks kasutati Vimy lahingus esmakordselt turmtuld.

Kahurväes teeninud Kingstoni üliõpilased uurisid, miks kahurite lasud hajusid. Loogilise lahendusena leidsid nad, et sihtimisel tuli arvesse võtta nii kahuritoru kulumist kui kuumenemist. Peame meeles, et tollal oli kahurvägi eliitüksus, kuhu valiti teadlikke ja oskuslikke sõdureid. Kingstoni ülikooli mehed arvestasid välja, kuidas torude kulumine ja kuumenemine mõjuvad laskmise täpsusele ja kohandasid need vastavalt igale kahuri torule.

Nende katsete tulemusena suudeti kohandada kahurväe lahingulist tegevust. Enne seda oli kasutatud kahurväge vastase jalaväe pommitamiseks. Kui oma jalavägi asus rünnakule, lõpetas kahurvägi tulistamise. Nüüd oli aga tänu täpsustatud laskmisele võimalik kooskõlastada jalaväe liikumist edasiliikuva kahuritule varjus ja selle vahetus läheduses. Nii jõuti ületada vastase kaevikud veel enne, kui nad võitlusse astusid.

Kolmas huvitav osa Kanada sõjaväe taktikas oli kahurite otstarbe faktor lahingus. Kuni Vimy lahinguni oli kasutatud kahurväe tulevõimsust peamiselt vastase jalaväe vastu. Vimy lahingu ettevalmistuse käigus peilisid aga kanada kahurväe vaatlejad ja lendurid välja üle 80% saksa kahurite asukohtadest. Enne rünnakut suunati kahurituli vastase kahurite hävitamisele ja alles teise astmena turmtulena oma jalaväe toetuseks.

Neljandaks erinevuseks olid eeltööd ja väljaõpe. Kui harilikult said üksused otsese käsu midagi läbi viia, siis Vimy lahingu eel selgitati ohvitseridele ja sõduritele, kuidas lahing oli kavandatud ning mida neilt oodati. Erilist tähelepanu pühendati väljaõppe käigus rünnaku suunamisele aeglaseks liikumiseks kahuritule varjus. Makettide abil selgitati rünnakute erinevaid astmeid igale üksusele. Eelteadmine kavandatava lahingu käigust andis üksustele võimaluse oma tegevust vastavalt sellele kohandada määratud sihtide saavutamiseks. Samas tegutses rinne ühtlase tervikuna ja üksteist toetades. Ka rünnaküksuste astmelised väljavahetused lahingu käigus olid eelnevalt kavandatud.

Need neli sõjapidamise uuendust tagasid kanadalaste läbimurde suhteliselt väikeste kaotustega — kokku umbes 3300 langenut. Vapruse eest tunnustati nelja võitlejat Victoria Ristiga.

Tänutundes meenutatakse neid võitlusi veel tänapäevalgi lahingupiirkondades, kuigi meie Kanadas ehk oleme need unustusse jätnud. Vimy seljandiku ausamba piirkonda tunnustab Prantsusmaa Kanada riikliku territooriumina. Meeldivalt üllatav on ka Belgia linna Ypres’i tänutava, kus alates aastast 1926 igal õhtul suletakse südalinna peatänav ja taptooga tähistatakse I maailmasõjas langenud kanadalasi.

Märkmed: