Tallinnas sündinud Raid lahkus Eestist sõjakeerises 1944. aastal. Enne seda oli ta Eduard Tubina õpingukaaslasena Heino Elleri kompositsiooniõpilane. Hiljem täiendas Raid ennast Darius Milhaud’ juures ja õppis Ameerika Ühendriikides ka usuteadust. Aastatel 1954–1989 oli ta Toronto Eesti Baptistikoguduse pastor.
Kaljo Raid kirjutas kokku kolm sümfooniat, rea kammerteoseid ja vokaalmuusikat. Loomingus kasutas ta mitmeid muusikastiile ja ühendas tänapäevaseid kompositsioonitehnikaid vanamuusika elementidega. Tema muusikas kajastub kristlik maailmatajumine.
Pärast Eduard Tubina surma lõpetas just Kaljo Raid Neeme Järvi ettepanekul tema 11. sümfoonia orkestratsiooni. Pärast selle versiooni esiettekannet 1988. aastal on Tubina sümfoonia nii Neeme kui Paavo Järvi esituses kõlanud mitmel pool maailmas ja enamasti on sealjuures mainitud ka Kaljo Raidi nime.
Lisaks muusikalisele tegevusele oli Raid tuntud ka publitsistina. Eestis on temalt ilmunud raamatud «Aafrika afäärid», «Frank Sinatra sinised silmad», «Pidet ja põhja eluproosale» ja «Rännu-Raidi päris päevik».
1996. aastal esitati Tartus kontsertetendusel katkendit Raidi 1990ndatel valminud ooperist «Tulised vankrid». (PM)