Soome rahvusriik ja soome rahvuslus. Kunagi ammu lugesin kirjanik Rudolf Sirge arvamust Soome ja soomlaste kohta, kus ta leidis, et soomlased on kindlalt suuremad rahvuslased kui eestlased, kuid see ei sega neil oma asju ajada, kui riigi pealinna Helsingi keskväljakul seisab Venemaa imperaatori Aleksander II kuju ja keset kuulsat turuväljakut on uhke sammas keiser Aleksander I-le. Ühel septembri nädalavahetusel sai sõidetud üle lahe, et vaadata oma silmaga, kuidas näeb välja Soome pealinn täna, kui on jäänud vaid mõned kuud Soome iseseisva riigi 90. sünnipäevani.

Kus on soomlaste Vabaduse sammas? Laevalt maha tulles küsisin kohe ühelt soomlannalt, kus asub nende Vabaduse sammas. Ta oli ootamatust küsimusest veidi kohmetu, jäi mõttesse ja ütles siis naeratades, et see pole vist soomlaste jaoks probleem, mistõttu pole ka taolist ausammast. Soomlased on pannud nimelt rõhu oma kangelaste haudade eest hoolitsemisele, meenutades alati nende nimesid, kes võitlustes Soome vabaduse eest elu andsid. Kodukirikutes on oma rahu leidnud kõrvuti needki, kes selle näiliselt ühise soovi eest vahel ka üksteise eluküünlad kustutasid.

Sellise leppimise kaudu on rahu saanud terve ühiskond, kuigi 20. sajandi esimestel kümnenditel paistis olukord Soomes ikka päris hull välja. Soomlaste vennatapusõda oli oma suhtarvudelt rahvusvaheliselt silmatorkav.

Kuid 21. sajandi alguses püüavad soomlased pigem ise vabad olla ja mitte nii palju enam mõelda igasugustele sammastele, mis peaksid seda nende vabadust kuidagi kujutama. Nad on lihtsalt vaba rahvas, kellel jälle läheb ka majanduslikult hästi.

Soome (sõja)meeste koolitus. Laupäevase Helsingi tänavatel märkasin Soome kaitseväe noori ajateenijaid, kes oma välivormides seisid kõikjal, hoides käes korjanduskarpe. Vaatepilt oli eestlase jaoks tõesti ootamatu. Tekkis kohe küsimus: miks Soome sõdurid paluvad nädalavahetusel tänavatel almust? Siis aga selgus, et noored sõdurid on kaasatud aktsiooni, millega kogutakse Soomes vanade sõjameeste toetuseks vahendeid. Nad suhtlevad seejuures paljude inimestega ja kogevad ühtlasi rahva suhtumist oma kaitseväkke. Sellises aktsioonis osalemine peaks kasvatama noori mehi, keda ühendab läbi ajaloo teadmine, et vajaduse korral ei löö soome mees kartma ja on valmis oma elu kaalule panema. Ilmselt peab nii mõnigi neist vastama ka küsimusele, kas uus kaitseväelaste põlvkond on ikka väärikaks vahetuseks vanadele relvavendadele. Võib arvata, et raha kogumine vanadele võitlejatele muutub traditsiooniliseks ja järjepidevaks: kui ollakse oma vande väärilised, siis hoolitsevad järgmised kaitseväelaste põlvkonnad nendegi eest.

Soome eeskuju võiks järgida. Ajaloo teevad keeruliseks või lihtsaks eelkõige inimesed ise. Langetades keerulistes olukordades otsuseid, ei anta tavaliselt endale aru, kui keeruliseks võivad needsamad otsused muuta järgnevate põlvede elu. Samas ei saa neid otsuseid enam muuta, kuid nendest tasub kindlasti õppida. Seistes sügispäikeses Helsingi südalinnas ja vaadates soome noori mehi, kes oskavad oma riigi tunnustega vormi väärikalt kanda, rändasin ma mõttes Soome lahe lõunakaldale ja püüdsin ette kujutada meie noori kaitseväelasi osalemas analoogses vanade relvavendade toetamise aktsioonis. Kohe tekkis mul küsimus: millist II maailmasõjas kandnud vormi, Eesti pinnal üles kasvanud sõjameestele meie kaitseväelane siis täna toetust rahvalt paluks?

Ülaltoodu võiks olla lühikeseks ajalooliseks õppetunniks, mille sisu võiks olla üks. Endast lugupidava riigi kodanikule peab olema garanteeritud võimalus täita oma kodanikukohust riigi kaitsel igal ajal oma riigi kaitseväe vormis ja oma riigi lippude all.

Soome riik on vaid veidi vanem kui Eesti Vabariik, kuid vahel tasub käia naabrite juures ka lihtsalt vaatamas, et oma kodused keerulised probleemid selgemaks saaksid mõeldud.

Märkmed: