Natsikurjategijaid jälitava Simon Wiesenthali keskuse Jeruusalemma büroo direktor Efraim Zuroff viibis möödunud nädalal Tallinnas Kremli-meelse meediaklubi Impressum kutsel.

Visiidile eelnes 12. juulil ajalehes The Jerusalem Post ilmunud Zuroffi artikkel A combined day of commemoration for the victims of Nazism and communism?, milles ta taunib Euroopa Parlamendi otsust kuulutada 23. august, Molotov-Ribbentropi pakti aastapäev, totalitaarse kommunismi ja natsismi ohvrite ühiseks mälestuspäevaks.

Meenutagem, et ka OECD parlamentaarne assamblee mõistis hukka natsismi ja stalinismi kuriteod, neid selgelt võrdsustades. Seda on teinud ka Eesti jt. riigid, lähtudes põhimõttest, et totalitaarsete süsteemide pärandi likvideerimise eelduseks on selliste rezhiimide kuritegudele hinnangu andmine.

Miks Zuroff ei aktsepteeri ühist mälestuspäeva?

Jääb selgusetuks, miks hr. Zuroff on ühise mälestuspäeva sisseseadmise vastu, sest just sel päeval pandi alus nii natsistlikule kui kommunistlikule genotsiidile. See tõdemus peaks meid ühendama, mitte lahutama.

Ülalmainitud artiklis kaebleb Zuroff: „Mõne aasta pärast ei tähistata Euroopas enam holokausti mälestuspäeva ning selle asemel tähistavad eurooplased Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa vahelise mittekalletungilepingu sõlmimise aastapäeva – 23. augustit – natsismi ja kommunismi kuritegude ohvrite mälestuspäevana.“

Europarlamendi saadiku Tunne Kelami sõnul on mõistetamatu Zuroffi kartus, nagu väheneks 23. augusti tähtpäevaga holokaustipäeva tähtsus. „Ei saa olla võistlust või rebimist või ohvrite turgu selle nimel, kes kannatas rohkem,“ sõnas Kelam ning meenutas, et Eestis hakati holokaustipäeva tähistama tunduvalt varem kui kommunismiohvrite mälestuspäeva.

Hirm natsismi ja kommunismi kuritegude võrdsustamise ees

Zuroffile ei meeldi sugugi ka idee natsismi ja kommunismi kuritegude võrdsustamisest. Tema nõuab holokaustile eristaatust ja asetab selle kõrgemale kommunismikuritegudest. Mõtet sellest, et natsism ja kommunism on Euroopa jaoks võrdsed olnud, nimetab Zuroff „täielikuks jampsiks“ ning ta leiab, et on vale paigutada „samasse patta“ kommunismi ja natsismi ohvreid. „Kui holokaust kaotab oma unikaalse positsiooni inimkonna ajaloos, on tegemist tragöödiaga,“ ütles Zuroff intervjuus Eesti uudisteportaalile Delfi. Veelgi absurdsemalt kõlab tema arvamus: „Kommunistid ei sooritanud genotsiidi (!?), natsid sooritasid genotsiidi, nad sooritasid [seda] läbi planeeritud massimõrva inimkonnale ennenägematus ulatuses.“

Kas natsikütil on olnud soovi ja võimalust tutvuda Stéphane Courtois’i „Kommunismi musta raamatuga“? See sünge teos avab maailmale kommunistlike rezhiimide kuritegeliku olemuse ning seal mainitakse kommunismi ohvrite arvuna üle 100 miljoni hukkunu.

Murettekitav hierarhia

Vähendamata siinkohal mingilgi määral juudi rahvale osaks saanud kohutavaid kannatusi II maailmasõja päevil, tahaks meenutada, et kommunismikuritegusid pandi toime pikkade aastakümnete, mitte vaid mõne aasta vältel. Järjekindlalt, metoodiliselt ja lakkamatult. Isegi lapsed olid hirmul. Iga öine koputus uksele või aknale võis tähendada lõplikku lahkumist… Just nii, nagu see toimus Saksamaal juutidega II maailmasõja eel ja ajal.

Zuroff kritiseeris ülalmainitud artiklis Balti riikide valitsusi, kes püüdvat justkui kergendada oma süüd holokausti toimumises. Zuroffiga kohtudes rääkivat nad vaid oma kannatustest Vene okupatsiooni all. Otse loomulikult, sest need on ju meie rahva rängad kannatused. Kui me nendest ei räägi, kes seda siis peaks tegema? See oli meie holokaust, nagu kunagi ütles Zuroffile Leedu ekspresident Vytautas Landsbergis.

Helsingi ülikooli politoloogi Iivi Masso sõnul on kummaline, et Zuroff paigutab inimsusevastased kuriteod tähtsuse järjekorda ja asetab holokausti pühale kohale. „See hierarhia on kuidagi murettekitav. Milleks luua olukorda, kus ühed kuriteod määratletakse teistest tähtsamaks, kuigi tegelikult ajalooliselt see kontekst on loogiline ja sarnane?“ küsis Masso.

Delfi portaali 29. juuli juhtkirjas öeldakse: „Natsism ja kommunism olid inimkonna ajaloos võrdselt totalitaarsed ning ülijulmad rezhiimid, mõlema tulemusena hukkus täiesti alusetult miljoneid inimesi. Nende võrdsustamise vastu seismine on ülim silmakirjalikkus.“

Venemaaga samas paadis?

Zuroff lükkab tagasi väite, nagu oleks tema tegevus suunatud Eesti riigi vastu või et ta toetaks oma tegevusega Moskva huve. Ometi näib, et ta on astunud Venemaaga samasse paati. Ka seal muretsetakse kommunismi ja natsismi võrdsustamise üle. „Kui Venemaa on mures kommunismi ja natsismi võrdsustamispüüdluste pärast, oleme me selles konkreetses küsimuses nende poolt. See ei tähenda, et me toetame Gruusia ründamist,“ ütles Zuroff. Viimane lause on kuidagi kontekstist väljas või sellega nõrgalt seotud, kuid on muidugi hea, et Zuroff invasiooni iseseisva riigi terrotooriumile heaks ei kiida. Eriti nüüd, kui mägede poegade kohale on kogunenud pärast Kremli pühapäevaseid ähvardusi taas tumedad pilved.

On veel midagi, milles Zuroff ja Moskva on sama meelt. Kohe pärast pronkssõduri teisaldamist Tallinnas 2007. a. mõistis Wiesenthali keskus selle sammu hukka, mille kohta Zuroff ütles: „Samal ajal, kui keskus tunneb täiel määral kaasa igast rahvusest ja usust Eesti elanike kannatustele Nõukogude võimu all, ei tohi eales unustada, et see oli Punaarmee, kes lõpuks peatas massimõrvad, mida natsid ja nende kollaborandid kuni natsi-Saksamaa okupatsiooni viimase päevani Eesti pinnal toime panid.“

Jah, Punaarmee peatas koos lääneliitlastega holokausti, kuid avas ukse pärani kommunistlikele kuritegudele. Ja meie, eestlased, ei saa ega tohigi neid unustada. Selleks vajamegi me 23. augusti mälestuspäeva.

Märkmed: