Christin Krass, Postimees

«Seal linnatuled säravad ja pikad tornid paistavad, kodumaa meelitab mind, mul südames on tunda veel, ja rõõmust laulab minu keel, et olen jälle Tallinna teel…» laulab Keili lõbusalt üht oma lemmikut viisijuppi laulust «Tallinna teel», kui istume maha pealinna südames asuvas Olde Hansa restoranis. «Tallinna teel, jah, kus tänavad on igal pool ehitustööde all ja linna logoks on saanud kollane tagasipöördemärk. Kas sellisena sa kujutasidki Tallinna ette?» küsin temalt naljatledes.

Kanada väliseestlaste kogukond on nii Kanadas kui Eestis märkimisväärselt suur. Tegelikult saaks põneva loo teha igaühega neist, kuid sel korral on lahkesti nõus oma lugu jagama naerusuised Keili Aino Moore ja Anneli Tamm, kes on mõlemad Kanadas sündinud, kuid suuresti sarnasel põhjusel leidnud tee tagasi oma Eesti juurte juurde. Kui ilus on eesti keel: juurte juurde...

24-aastane Keili, kes töötab Eesti tehnoloogiafirmas Wise, tundis mõned aastad tagasi, et nüüd on aeg kotid pakkida, jätta oma Kanada tegemised, pere ja sõbrad sinnapaika ning põrutada tagasi mesipuu poole – sinna kaugele väikesele maale teisel pool suurt lompi, kus tema vanavanemad teise maailmasõja ajal kodu jätsid ning seejärel teadmatusse suundusid.

2021. aastal sai see tal teoks. Tasub mõelda, et sel ajal oli koroonakriis haripunktis ja sotsiaalsed piirangud täies mahus jõus. Ta jättis oma senise elu, et hüpata uues kohas pea ees vette (ekslik oleks öelda, et täiesti teadmatusse, sest Keili oli enne kolimist mõned korrad Eestis käinud). Julge samm. Aga julgust juba Keilil jagub.

Keili kasvas üles Québeci provintsi suurimas linnas Montréalis suures peres, kuhu kuuluvad kaks venda, üks õde, iiri päritolu kanadalasest isa ning eesti juurtega kanadalannast ema. Suurt austust pälvib asjaolu, et nende kodune keel on ema ja vendade-õe vahel alati olnud eesti keel. Ema Krista Ülle sündis juba Kanadas, mis tähendab, et tema pingutused hoida peres eesti keelt ja kultuuri au sees on imetlusväärsed.

Keili enda sõnul sai tema tugev side Eestiga alguse just tänu ema pühendumisele. «Ja muidugi ka minu Kanada-Eesti sõpradele, kes kasvasid üles samamoodi ning kellega veetsime suved ühistes väliseestlaste laagrites Kanadas. Nad on päriselt minu parimad sõbrad maailmas, sest meil on sama kasvatus ja samad väärtused ning paras ports ühiseid häid lapsepõlvemälestusi,» lisab ta.

Tänapäeval kasutatakse meie kõnekeeles omajagu ingliskeelseid väljendeid. Mis paneb aga üht inimest, kes on üles kasvanud riigis, mille üks riigikeel on inglise keel, rääkima keelt, millega ainus kokkupuude on tal vanavanemate lugude kaudu?

Sarnaselt Keiliga tundis Anneligi ühel hetkel tugevamat tõmmet kodumaa poole. 30-aastase naise sõnul oli kihk Eestisse kolida temas alati olemas, see oli lihtsalt aja küsimus. 2019. aastal tuli ta taas Kanada-Eesti kooriga Tallinna osa võtma suurejoonelisest laulupeost ja mõtles, et miks mitte siis juba kolida siia – meeleolu on selle jaoks igati pidulik nagunii! Üsna varsti pärast Eestisse naasmist jõudis temagi Wise'i ettevõttesse, mis sai tema tööandjaks paariks järgnevaks aastaks.

Anneli kasvas üles oma Iiri-Šoti päritolu ema ja Eesti-Kanada päritolu isa ning õega Kanada suurimas linnas Torontos. Juba varajasest east alates pandi Annelit ja tema õde aktiivselt osalema Eestiga seotud tegevustes. Näiteks lasteaiaealisena hakkas Anneli igal teisipäeva õhtul käima Toronto Eesti koolis, kus õpetati Eesti kultuuri ja ajalugu. Vanemaks saades lisandusid tema päevakavasse vabatahtlik töö hellakese ehk giidina Eesti Majas ja palju muud.

Lapsepõlv Eesti-Kanada laagrites Jõekäärul ja Kotkajärvel

Nii Keili kui Anneli veetsid koos veel saja noorega oma suved Kanadas Jõekääru ja Kotkajärve laagrites. Muide, Udora külas Ontarios asuvas Jõekäärus leiab täitsa Eesti pisikese külakese ja Eesti nimedega tänavad, näiteks Eesti tee, Pirita tee, Vambola ja Sulevi tänava. «Eesti pered ehitasid teadlikult oma suvekodud just Jõekääru ja Kotkajärve lähistele, et panna alus tugevale kogukonna identiteedile. Samuti meenutavad kõik suvilad oma väljanägemise poolest Eesti suvekodusid. Ja kui loodus on ka veel Eestiga nii sarnane, siis tekibki tunne, et oled Eestis,» toob Anneli välja.

Laagris veedetud aeg on mõlema noore naise sõnul süstinud neisse eestlust ja tekitanud huvi Eesti kultuuri vastu. Kuidas saakski teisiti, kui laagripäevad on täis sinimustvalgeid patriootlikke tegevusi, alustades rahvatantsust ja käsitööringidest ning lõpetades lõkkeõhtutega, kus lauldakse eesti laule – ka alguses mainitud Keili lemmiklaulu «Tallinna teel». Ainult heas mõttes «propaganda», kui nii saab üldse öelda, sest on ju riike, kus lapsed laulavad maast ja madalast riigijuhti ja riiki ülistavaid laule. Aga Eesti ja väliseestluse puhul ei saa neid ühte patta panna.

Just ühel laagriõhtul, kui tüdrukud olid kaheksa-aastased, mõtlesid nad, millised küll on need «Tallinna teed», millest laulud pajatavad kui ühest erilisest kaugest paigast…

Päevad ja kuud möödusid ning väike Keili tundis aina rohkem ja rohkem huvi Eesti vastu. «Hakkasin küsima ema käest oma vanavanemate sünniriigi ja mineviku kohta.» Üsna pea, väisates siin järjekordset laulu- ja tantsupidu, otsustas Keili Eestis üles otsida vanaisa sünnikodu Roosna-Allikul. Esimene kord see ei õnnestunud, aga nüüd, paar aastat tagasi, seadis ta sammud taas sinnapoole ja koputas uksele. Vanaisa võimalikud kogemused ja tundmused haarasid Keili endasse: «Mida minu vanaisa mõtleks, kui ta teaks, et ma olen praegu siin? Kas tal oleks imelik, kas ta oleks uhke? Miks peaks mu lapselaps tahtma tagasi minna nii väikesesse riiki? See oli hetk, kui ma tundsin, et Eesti on minu kodu.»

Ka Annelil tekkis sügav huvi Eesti vastu juba lapseeas. «Üks asi on käia Eesti Majas ja võtta osa eesti üritustest, kuhu sinu vanemad on sind suunanud, aga teine asi on see äratundmishetk, milleni sa ise ühel hetkel jõuad,» ütleb ta. «Mäletan selgelt, kui 2007. aastal võtsime kooriga osa laulupeost «Ilmapuu». See oli minu esimene kord Eestit külastada ja pealegi esimene reis välismaale. Ühel hetkel seisin laulukaare all ja laulsin «Ta lendab mesipuu poole». Väikese lapsena sa ei saa kuigi palju neist sõnadest aru. Ma lihtsalt seisin seal ja vaatasin enda ümber kõiki neid tuhandeid inimesi, kes kogu hingest ja südamest laulavad seda laulu… ja siis ma sain aru, kui sõnulseletamatult võimas ja tugev Eesti kultuur on,» räägib Anneli.

Pärast laulupidu läksid nad kooribussiga mööda Eestit ringi reisima. Selle käigus avanes tal võimalus ka oma isapoolset suguvõsa külastada.

«Minu vanaisa oli haritud mees. Ta õppis poliitikateadusi Tartu Ülikoolis ja see tegi temast ka sihtmärgi,» räägib Anneli oma isapoolsest suguvõsast. «Vanade mälestuste põhjal oli mitmeid kordi, kui vanaisa läks õhtul koju ja naabrid tulid teatama, et venelased olid jälle majas käinud teda otsimas. Ajad muutusid aina karmimaks ning ühel hetkel tuli vanaisa Martinil langetada otsus kodumaa tolm jalgadelt pühkida. Vangipanek ja kuuliga pihta saamine on liiga palju ühe kolmekümnendates oleva mehe jaoks,» lisab Anneli.

Kuid põgenemise juures oli ka midagi rõõmsat. Nimelt kohtas vanaisa Martin Saksamaa põgenikelaagris oma tulevast abikaasat Lindat. Koos veetmiseks anti seal aega noortele vähe – nende teed läksid peatselt teadmata ajaks lahku. Kuid saatusel olid oma plaanid ning armunud noored leidsid teineteist taas üheksa tuhande kilomeetri kaugusel Kanadas Torontos.


«Minu vanavanemad elasid elu lõpuni Kanadas. Nad ei suutnud hiljem tagasi kodumaale pöörduda. Samuti keeldusid nad näitamast pilte Eestist või ülejäänud perekonnast kodumaal.» «Miks?» küsin vaikselt Annelilt, vastust juba eeldades. «Ma arvan, et see oli lihtsalt liiga valus neile. Neil oli perekonnaliikmeid Eestis, kes lahkusid siit ilmast, kui nemad olid Kanadas, oma päris kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kodu ja pere jätmine – see on valulik ja tundlik teema.»

Anneli hakkas oma vanavanemate lugu järjest rohkem mõistma vanemaks saades: «Ma tulin Eestisse, sest mu vanavanemad ei saanud. Vahel, kui kõnnin oma vanaema Linda sünnikohas, siis mõtlen, et mida nad tunneksid praegu, kui teaksid, et ma kõnnin siin, vabal maal, vabas riigis,» mõtiskleb Anneli.

Kas Eesti vastas sellele, nagu te seda ette kujutasite?
«Visuaalselt küll, kuid talv on teistsugune – palju pimedam, kui arvasin. Sõbrad hoiatasid küll ette, aga pimedusega harjumine võttis ikka rohkem aega, kui olin end ette valmistanud,» nendib Keili.

«Algselt plaanisin kolida siia aastaks, aga siin ma nüüd olen. Ausalt öeldes mõtlen selle peale kogu aeg, kas jään veel üheks aastaks Eestisse… Iga kord nüüd Kanadasse tagasi minnes igatsen ma Eestit ja vastupidi. Olen endale selle lahti mõtestanud, et mul on südames kaks kodu: Eesti ja Kanada,» lisab Keili.

Anneli märgib, et loodus on üpriski sarnane Kanadaga, kuid inimeste vahel erinevusi see-eest jagub. «Vahel jalutan tänaval ja naeratan endamisi, mille peale vastutulijad vaatavad mind näoga: «Tüdrukuke, mis sul küll viga on?». Samuti on eestlased küllaltki otsekohesed, et alguses ikka võttis aega harjumiseks. Aga kui õpid eestlasi juba rohkem tundma, siis näed, kui lojaalsed ja toredad nad on.»

Viimaks, tüdrukud, mis on teie lemmik Eesti toit?
Keili mõtleb natuke, kuid siis teatab elevusega: «Kartulid! Eesti kartulid maitsevad hoopis teistmoodi kui Kanada omad.»

Annelil on vastus see-eest justkui varnast võtta: «Hapukapsas! Kõik, mis on hapukapsaga seotud. Muide, hapukapsasupp on super pohmaka jaoks,» toob ta välja. «Ja kringel on ka nii hea!»

Avaldatud autori loal täispikkuses. https://naine.postimees.ee/785...

Eestlased Kanadas

TRENDING