FOTO: Priit Simson
Tegelikult olen minagi seda meelt, et kui sellele lepingule juba kord on alla kirjutatud, siis eks ta ratifitseerida tuleb. Siis võib dokumendi kapi kõige ülemisele riiulile panna ja ära unustada – nagu teeb kahtlemata ka teine pool. Sest Venemaaga mingeid lepinguid sõlmida on sama kui kõneleda laualt vorsti varastanud kassile õiglusest ja eetikast. Kass kuulab targa näoga ega vaidle vastu ning peremehele võib jääda mulje, et kõuts sai asjast aru ja enam ei tee. Lihtsameelne inimene lahkub südamerahuga köögist, kass aga siirdub otsejoones vorstivaagna manu ja sööb mõnuga.
Eks Ukrainal ja Venemaal olid ju samuti mingid lepingud! Igal juhul piir oli neil raudselt paigas. Tänase päeva seisuga ei suuda aga paraku ette kujutada jõudu, mis takistaks Ida-Ukrainat Venemaa sülle langemast. Sinnasamasse, kus Krimm juba ees ootab.
Küllap oligi lihtsameelne arvata, et pärast Teist maailmasõda paika pandud piirid jäävad püsima igavesest ajast igavesti, justkui oleks Euroopa muutunud hiiglaslikuks Eedeni aiaks, kust puuduvad pahed ja inimlikud kired. Ei ole nii! Isegi Euroopas pole vulkaanid veel kustunud. Ärme unustame sedagi, et praegused suhteliselt stabiilsed rahvusriigid tekkisid Ida-Euroopasse paljuski tänu sellele, et sõja ajal ja pärast sõda liigutati üüratuid rahvamasse, kihutades inimesi välja ajaloolistelt asualadelt, kus nad olid sajandeid vähemusrahvana elanud. Diktaatorid tegid ära musta töö, tohutute kannatuste kaudu likvideeriti mitmed potentsiaalsed pingeallikad.
Meenutame kasvõi sudeedisakslasi – „rahvuskaaslasi”, kelle kaitsmise ettekäändel Hitler Tšehhoslovakkia riigi tükeldas. 1938. aasta Müncheni sobingut on paljuski võrreldud praegu Ukrainas toimuvaga. Sarnane on ju seegi, et eks sudeedisakslasedki soovisid Hitleri rüppe, täpselt samuti nagu praegu paljud Ida-Ukrainas elavad venelased – või venestunud ukrainlased. (Nende kallal toime pandud ajupesust ma siinkohal ei räägi, aga kahtlemata tegi Goebbels ja teevad Vene telekanalid tõhusat tööd.) Sudeedimaast saigi Saksamaa osa. Tšehhi riigi juhid olid sel ajal löödud ja alandatud. Aga seitse aastat pärast Münchenit oli Hitler surnud. Sudeedimaa läks tagasi tšehhidele. Sudeedisakslased deporteeriti…
Tõsi, tšehhide kannatused polnud lõppenud, üks okupatsioon asendus teisega. Kuid nagu me täna teame, polnud seegi igavene. Mis tähendab, et lahinguid võib ju kaotada, kuid tähtis on, kes võidab sõja.
Ukrainale lähiaastad ilmselt midagi head ei too, kiireid lahendusi pole seal oodata. Osa senist territooriumi on juba kaotatud, küllap kaotatakse veel. Keeruline on ju päästa okupatsiooni käest inimesi, kes käsitavad seda vabastamisena. Aga ajad muutuvad. 1938. aastal tükeldas Hitler Euroopa riike, seitse aastat hiljem tükeldati juba Saksamaad. Tuleb lihtsalt vastu pidada ja teha vaikselt tööd tulevase edu nimel, kumagu see kui tahes kaugel tulevikus.
