Tartus ilmus mullu Ivar Ivaski kirjandusteaduslike esseede antoloogia „Tähtede tähendust tunda“ prof. Jüri Talveti ja ta kolleegide toimetusel. Toome ära Ilmar Mikiveri täiendatud retsensiooni kvartalajakirjast „World Literature Today“, mille peatoimetajaks oli Ivar Ivask ligi veerand sajandit.
Ivar Ivask — ainulaadne polüglott, juhtiv kuju 1970. ja 1980. aastate rahvusvahelises kirjandusmaailmas ning Balti ja Eesti nii kodu- kui välismaal elavate kirjanike entusiastlik eestkõneleja — jõudis oma kahetsetavalt lühikese eluea jooksul (1927–1992) siiski panna paberile imposantse hulga kirjanduskriitilisi analüüse ja ülevaateid (lisaks kümnele luulekogule).
Ivaski pea täielikult emigratsioonis sündinud loomingu kodueestlastele tutvustamiseks mõeldud koguteose ligemale 600 leheküljel on esitatud materjal, mis võib olla vaid esimene osa ühest kaheköitelisest oopusest.
„Tähtede tähendust tunda“ on pealkirjastatud Ivaski esimese luulekogu („Tähtede tähendus“ 1964) eeskujul homonüümiga, milles lugeja võib „tähti“ mõista kas Gutenbergi kirjatähe või astroloogi taevatähena. Teoses on taastrükitud üle 30 Ivaski kirjandusteadusliku essee, millest kaks kolmandikku käsitlevad eesti luulet. Ülejäänud artiklid hõlmavad Ivaski kui võrdleva kirjandusajaloo professori meelisteemasid saksa (eriti austria) ja vene kultuuriruumist. Osa neist on algselt kirjutatud võõrkeeltes ning toimetajate poolt tagasi tõlgitud eesti keelde.
Kuid vale oleks Ivaskit nimetada „väliseesti“ kirjanikuks või isegi kirjanikuks eksiilis. Ivar Ivask oli sündinud Lätis (eesti-läti vanemaist nagu Ilmar Laaban), sai oma põhilise koolihariduse Saksamaal, elas ja töötas õppejõuna Ameerikas, Oklahoma ülikooli juures, ning suri Iirimaal. Kuigi ta peres räägiti nii eesti ja läti kui ka saksa ja inglise keeli, oli eesti keel Ivaskile esmajoones tema luulekeeleks. Teda ei saa ka lugeda mingiks etniliseks fenomeniks, sest eelkõige oli ta juhtiv ja mõjukas rahvusvaheline kuju oma aja kirjanduslikus universumis.
Kvartalajakirja „World Literature Today“ asutaja ja peatoimetajana (1967–1991) pani Ivask eesti ja teiste balti rahvaste kirjandused maailmakaardile. Puterbaugh romaani keelte konverentside organiseerijana tõi ta tähtsaid hispaania ja prantsuse kirjanikke kokku ameerika kirjandusteadlastega. Ja rahvusvahelise Neustadti kirjandusauhinna algataja ning selle zhürii eesistujana esitles ta maailmale terve rea laiemat tunnustust väärivaid kirjanikke, kellest mõnigi hiljem pälvis Nobeli loorberipärja. Tänu neile initsiatiividele nautis ka Oklahoma ülikool mitu aastakümmet rahvusvahelist kuulsust.
Kuid — nagu mälestusteose peatoimetaja Jüri Talvet õigustatult esile tõstab — oli Ivaski tähtsamaid saavutusi see moraalne julgestus, mida „World Literature Today“ jooksev kriitikaveerg pakkus Nõukogude korra all töötavaile kirjanikele Eestis, Lätis ja Leedus ligi veerandsajandi vältel. Läänes töötavate kriitikute WLT-s ilmuvad siirad ja pädevad retsensioonid tagasid raudeesriide-tagustele loov-vaimudele ausa ja siira kriitika rahvusvahelisel foorumil, nõnda et neil ei tarvitsenud karta oma kirjanikumina igavest kaotsiminekut parteipolitrukkide poolt peale surutud hinnangutes.
Koguteos „Tähtede tähendust tunda“ on teretulnud dokument, mis kinnitab, et Kodu-Eestis hakatakse paremini mõistma väliseestlaste kultuuripärandit.
Kapitaalne mälestusteos
Kultuur
TRENDING
