Kui Eesti kiiresti kurssi ei vaheta, on ta „tagasipöördumatult lõhenemas kaheks“, hoiatab Kaplinski: ühele poole jääks parempoolsete diktatuur (nagu seni), mida juhendab inimvaenulik kapitalism; teisele poole aga inimsõbralik vasakpoolne heaoluriik, nagu seda oli ka Eesti oma esimese põhiseaduse ajal 1919—1933.
Kaplinski terminoloogias tähendab „riik“ kõike seda, mis on hea; kapital aga kõike seda, mis on halb. Selline dramatiseering on võimalik ainult siis, kui neile mõistetele omistada (nagu Kaplinski teeb) suvalisi ja selektiivseid tähendusi, milles vaid linnunokatäis ajaloolist tõde. Kümmekond aastat tagasi väitis Kaplinski Sirbis, et kommunismil on vähemalt see hea omadus, et ta on ära hoidnud kapitalismi kõige halvemad ekstsessid. Aga kas on olemas halvemat ekstsessi kui riigikapitalism, nagu seda teostas N. Liit 70 aasta ja Hitleri natsi-Saksamaa 15 aasta kestel? Mõlemad lõid ühiskonna, mis koosnes luksuses hellitatud partei koorekihist (5-6%) ja ennast surnuks joovast pööblist (95%). Need olid tüüpilised 20. sajandil tekkinud riigikorrad.
Mis puutub vasakpoolsesse inimsõbralikku heaoluriiki (kui selleks pidada Lääne- ja Põhja-Euroopa sotsiaaldemokraatiat), siis tuleb möönda, et selle kujundasid 19. saj. välja siiski saksa ja vene teoreetikud, kes olid ühtlasi eesti juhtivate sotsiaaldemokraatide nagu Mihkel Martna, August Rei või Karl Asti mentorid. Kahjuks ei jätnud esimene põhiseadus meile mingit positiivset mälestust „riigist“. Riigikogu kukutas 14 aasta jooksul 21 valitsust ja rahvas hääletas selle 1933. a. maha, kehtestades teise, nn. vapside põhiseaduse. See nägi „riiki“ ette hoopis tugevama keskvõimuga, kuid arvatavasti mitte sellisena, nagu sooviks Kaplinski.
Teistes maades on sotsiaaldemokraatia teinud läbi kahte eri laadi arengu. Skandinaavlastel on sellega edukaid kogemusi, kuna nad on ulatusliku sotsiaalhoolekande kõrval ühtlasi säilitanud kapitalismi kõige produktiivsemad tunnused — profiidimotiivi ja eraettevõtluse kaitse. Saksa- ja Prantsusmal seevastu on kapitalismi produktiivsed omadused lämmatatud sotsiaalsfääri ülepaisutuse tõttu, nii et normaalne majanduskasv on seal praktiliselt lakanud. Ja ka tänapäeva Saksamaa ja Prantsusmaa kuuluvad kategooriasse, mida Jaan Kaplinski nimetab „XX sajandil tekkinud riikideks“. Võiks küsida: kas ei ole Lääne-Euroopas mitte tegu olnud „vasakpoolsete võimumonopoliga“? Igal juhul on see viinud Saksa- ja Prantsusmaa lausa väljapääsmatusse ummikusse.
Nii Saksa- kui Prantsusmaa on nüüd juba mitu aastat rikkunud Euroopa Liidu põhikirja, mis keelustab liikmete riigivõla tõusmise üle 3% majanduse sisemaisest kogutoodangust. Nende majandussüsteemid ei ole aga selleks enam võimelised. Teoreetiliselt peaksid Saksa- ja Prantsusmaa ELi liikmeõigused olema praegu ajutiselt tühistatud. Nii Saksa kantsler Gerhard Schroeder kui Prantsuse president Jacques Cirac on lõpuks küll jõudnud arusaamisele, et nad ei saa enam majandust teisiti stimuleerida kui heaoluhüvede vahendamise teel. Kuid mõlemas riigis on see esile kutsunud tormilisi streike ja meeleavaldusi. See on ummik, milles kindlasti mitte pole süüdi „parempoolsete võimumonopol“, mida Kaplinski näeb Eestis.
Vastuseks Kaplinskile ütleksin lihtsalt: vasakpoolsed ühiskonnad on vaid sedavõrd edukad, kuivõrd nad oskavad kasutada kapitalismi.