Estonia teine tüürimees Raul Allvee pidi merele minema 29. septembril, siis alanuks tema uus kahenädalane vahetus. Üks hommik varem kuulis ta läbi une raadiouudist Estonia hukust.,,,,,,,,,,,,,,,,,
Esimese minuti istus tüürimees lihtsalt voodis.
Teisel minutil hakkas nutma.
Kolmandal minutil mõtles, et kuidas see juhtuda võis. Pomm, arvas Allvee.
Kümme aastat hiljem ta pommile ei mõtle. Oli torm ja siis hakkasid üksteise järel juhtuma halvad asjad. Visiiri kinnitused ei pidanud vastu. Autoteki aparell paindus lahti. Vesi pääses laeva. Kreen. Black out...
Kui Allvee vaidleb nüüd pommiversiooni pooldajatega, püüavad nood tal suu kinni vajutada: selge, sind on kinni makstud.
Täielik häving
Aga meri on meri ning kui tehnika üles ütleb, oled loodusjõudude meelevallas ja nendest üle ei saa. Kakskümmend aastat merd sõitnud ja praegu lootsiks õppiv Allvee räägib leplikult, või nii see vähemalt tundub.
Ägedaks läheb mees siis, kui kuuleb hukkunud laeva meeskonna vastu kõlanud süüdistusi. Estonia uppumisööl aitas tüürimees Peeter Kanussaar kahele reisijale päästevestid selga ja tõukas nad üle parda. Mõlemad pääsesid. Kanussaar läks koos laevaga.
Laeva jäid ka Estonia kaptenid – hukureisil sillas seisnud Arvo Andresson ja reisijana Rootsi lootsieksamile sõitnud Avo Piht, kes veel lõpu eel ülemisel tekil päästeveste jagas.
Allvee ei ole enne ega pärast paremaid kapteneid näinud.
Ta on mõelnud, mis võis juhtuda Estonia sillal, kui kapten Andresson kella ühe paiku öösel sinna läks ja veerand tunni pärast kaldus visiiri kaotanud laev paremasse kreeni.
Täielik häving, on kaks sõna, mis iseloomustavad 28. septembri ööd Estonia kaptenisillal. Aasta-paar hiljem koges Allvee Stockholmi vahet sõitnud laeva sillal, mida tähendab ka 25-kraadine kreen. Tugitool tuli ühest silla otsast teise – ainult vihises läbi õhu.
«Nüüd on tõesti halvasti. See on nüüd siin tõesti halvasti,» lendas eetrisse Estonia teise tüürimehe Tormi Ainsalu viimane teade kaptenisillalt, kui vasak- ja parempoordi masinad olid seiskunud. Üheksa minuti pärast peatus kaardikambri kell, sest uppuva laeva komandosild vajus lainetesse.
Kapteni saatus on laeva jääda.
Allvee on pärit Saaremaalt Tagaranna külast, kust Estonia hukupaigani jääb otsejoones 56 miili. Sealsamas käis sõbra juures suviti ka kapten Andresson koos abikaasa Veronica ning poegade Andrese ja Indrekuga. Siin on ainus rahulik koht, kus saab puhata, mäletavad Tagaranna-mehed kapteni sõnu.
Järgmisel aastal pärast Estonia hukku süütas Allvee 28. septembril kodu lähedal Ninasi pangal pisikese lõkke. Ja igal järgmisel aastal uuesti.
Estline, kelle lipu all laevad Stockholmi vahet sõitsid, tahtis Estoniat unustada. Tragöödia aastapäeval oli meestel tegu, et pärg laeva saada. Ja hukupaigast sõideti peatumata üle.
Viis aastat tagasi kerkis Ninasi pangale mustast marmorist mälestuskivi. Allvee ja Estonialt pääsenud Andres Vihmari õhutusel korjas meeskond raha, natuke andis Tagaranna küla, natuke laeval olnud reisijad. Mustjala valla kultuurinõunik Kalle Kolter aitas kujundusega, Estonia purser (reisijate teenistuse juht) Tiina Käsi kirjutas neli rida meremühinast kui igavesest unelaulust ja Kuressaare kiviraidur lõi need marmorisse.
Täna on Ninasi pangapealne vastu Läänemerd koht, kuhu Veronica Andresson sõidaks. Tema pojad, isa kombel meremeheks õppivad Andres ja Indrek aitasid Estoniat meenutava musta marmorristi ümber laduda lapikuid rannakive. See on nagu kääbas.
Koduseinal laevakell
Õhtul süütab külarahvas seal madala lõkke. Kohal on ka mitmed, kes Estonialt kümme aastat tagasi imekombel pinnale ujusid. Aga nad ei taha oma pääsemise lugu jutustada. Kuidas kirjeldadagi abitult tardunud inimesi käsipuudest kinni hoidmas või sind kummitavat unenägu, milles kostab laevajäänute nutt? See on võrdne Afganistani või Vietnamiga, pärast mida mõistad: oled nii palju läbi elanud, et sellest pole võimalik rääkida, otsib Allvee põhjust sõprade vaikimisele.
Samamoodi vaikivad paljud neist, kelle lähedased Estoniasse jäid. Ma olen oma mehe abikaasa ja oma laste ema, minu valu teavad vaid sõbrad ja teistele ei taha ma seda näidata, räägib üksinda vapralt pojad suureks kasvatanud naine Pirita kodus, mille seinal on laevakell ja Stockholmi linnavaade.
Neist paljud pole lugenud Estonia hukust kirjutatud raamatuid, vähesed on vaadanud filmi «Titanic» ja peaaegu kõik pelgavad sügistormi.
Leinajad mälestavad hukkunuid
Täna peetakse mitmel pool Eestis parvlaev Estonia huku kümnenda aastapäeva mälestusüritusi.
Kell 12 on Tallinnas Rannavärava mäel Estonia huku skulptuuri juures mälestustseremoonia.
Kell 18 peetakse Pärnu rannas asuva risti juures mälestusteenistus.
Kell 18 viiakse Võrus hukkunute mälestusmärgi juurde pärgi ja Katariina kirikus on mälestusteenistus. Kell 20 järgneb kultuurimajas Kannel kontsert leinajaile.
Kell 19 süüdatakse Saaremaal Tagaranna külas Ninasi pangale püstitatud Estonia laevahuku mälestusmärgi juures leinalõke, esinevad kohalikud koolilapsed.
