Eeslaulja Karl Madis ja bassimängija Margus Martmaa saabusid Torontosse Inglismaalt, kus Karl (Marguse saatel) oli võtnud osa Bristoli suupillifestivalist. Seal „neist ei olnud palju välja tehtud“. Teised — Toomas Vanem (kitarrist), Jaak Lutsoja (klahvpilli- ja akordionimängija), Dimitri Dimitrenko (trummar) ja Toivo Lend (mänedzher) — tulid otse Tallinnast.
Juba teisipäeva õhtul lõi ansambel meeleolumuusikat Eesti Maja kohvikus eesti kooli lastele, nende vanematele ja Toronto Eesti Meeskoori liikmetele. Nüüd sai selgeks, kuidas nädal hakkab jätkuma, ja see pani mõnedki kiirustama pileteid ostma laupäevaõhtusele kontsert-tantsuõhtule „Muinaslugu muusikas“.
Peale kolmapäevast puhkepäeva, kui külastati Niagara Falls’i koske ning Lia ja Erik Hessi kodu Hamiltonis, oli Karavan valmis tõsiselt alustama oma tööga.
Neljapäeva pealelõunane külaskäik Ehatarre jättis kõigile kuulajatele hea mulje. Elanikud laulsid tuntud lauludele kaasa, ja lõpus andsid ansamblile tugeva aplausi enne, kui ruttasid CDsid ostma. Ma loodan, et ma ei anna saladusi ära, kui ütlen, et arvatavasti leiavad mõned Ehatare elanike pered Karavani muusikat jõulupuu alt.
Reedeõhtune esinemine Eesti Maja kohvikus oli soe ja intiimne, hubases asukohas. Osalejad lõid agarasti tantsu, nii et kohviku pisike tantsupõrand sai kõvasti kannatada.
See oli laupäevaõhtu soojenduspidu.
Rääkides laupäevaõhtusest üritusest „Muinaslugu muusikas“, vihjab juba nimi, et midagi erilist peaks toimuma. Raimond Valgre tuntud viis viib meid tavalise argipäeva elust ja muredest kaugele, ja avab ilusama ettekujutuse ilmaelust. Kas Karavan oli võimeline niisugust pikka hüpet tegema meie emotsioonide ja perspektiiviga? Värskelt värvitud seinad ja lakitud põrand koos meeldiva lavakujundusega teatas suurde saali sisseastujale, et midagi on siin küll teistmoodi.
Õhtu algas Eesti Sihtkapital Kanadas (ESK) esinaise Lia Hessi sissejuhatusega, kus ta tänas publikut toetuse eest ja nimetas 2007.a. muusikategevust, mida ESK on toetanud: Laulge Kaasa, noortekontsert, GuitarEst, Seedrioru, JK Jazz ja nüüd Karavan.
Karl Madise esimesed mahedad noodid ja eestikeelne tekst — „Mona Lisa, Mona Lisa, meeste lemmik…“, Nat King Cole’i tuntud viisist andis kohe publikule teada, et täna õhtul midagi erilist tõesti toimub.
Kuigi esimene plokk oli mõeldud teha kontserdi formaadis, oli varsti tantsupõrand rünnatud ja see jäigi nii kuni kellavahetamisajani. Kolm generatsiooni jagasid tantsupõrandat, kuuldes Nat King Cole’i, Raimond Valgre, eesti rahva viise, portugali rütmi jpm. Karli võluv hääl ja ekspert-pillimäng Marguse, Jaagu, Toomase ja Dimka poolt pani kõigil jalad keerutama. Eriti energilised palad olid Valgre „Joogilaul“, Eesti laulude popurrii ja portugali rütmis „Olen noor“, mis tõmbasid kõik tantsima.
Kui mõned vanemad hakkasid keskööl lahkuma, tuli noori juurde, nii et kui Karavani viies ja viimane plokk lõppes ja lisapala „Mu isamaa armas“ lauldi, tuli kolm generatsiooni kokku, hoides kätest kinni.
Järgmine päev oli Karavani viimane esinemine Torontos. Kas meestel ikka jõudu on? Päevad ja ööd on olnud pikad! Viimasel minutil väljakuulutatud kontsert leidis aset Eesti Maja suures saalis. Kohal oli vaid 50—60 inimest. Kui laupäevane heli oli tantsuks, siis pühapäevane oli kontserdiks valmistatud, eriti ilusasti kõlasid „Mona Lisa“, „Muinaslugu muusikas“ ja „Besame Mucho“. Pillimehed mängisid tagasihoidlikult, aga tundlikult, nii et kontsert oli tõesti taevalik.
Siin peab tunnustust andma ka heli- ja valgussüsteemi meeskonnale — Erik, Allan ja Colin —, keda Karavani liikmed kiitsid ‘proffideks’. Kui kontserdi lõpul, peale kahte lisapala rahvas üksmeelselt seisis ja aplodeeris, siis peab arvama, et nad olid rahule jäänud.
Esmaspäeval, kui viimased joogid olid joodud, laulud lauldud, oli reis tagasi kodumaale ootamas. Kui soovite, et Karavani tee veel kord toob Torontosse, andke Eesti Sihtkapital Kanadas juhatuse liikmetele teada oma arvamusi. Peab ka tänama kuulajaskonda, kes tuli selle aasta ESK viimast muusikaprojekti toetama. Aitäh!