Suvine Eesti on täis koledaid ja ohtlikke putukaid, kelle eest telereklaamid pidevalt hoiatavad – puuke. Et siis vaktsineerige ennast kindlasti ja vähemasti puukentsefaliiti te ei saa. Tõsi, teise nakkushaiguse ehk puukborrelioosi vastu, mida puugid levitavad, vaktsiini pole veel leiutatud. Mõni aeg tagasi oli Eesti meedias lugu naisest, kel õnnestunud puukborrelioos juba vähemasti viis korda saada...
Millest aga väga palju ei räägita, on haigused, mille võid saada... närilistelt. Ja seda vabalt nii, kui vanaema maakeldrist õunu võtma lähete ja neist näksate.
Nakkushaigusi, mida hiired-rotid levitavad, on päris palju: riketsioos, leptospiroos, sooltenakkused, hantaviirushaigused, tulareemia, keeritsusstõbi jne. Katku õnneks enam kartma ei pea, viimane katkujuhtum registreeriti Eestis aastal 1968. Keskaegses Euroopas ja Eestis tegi aga näriliste kaudu levinud katk suurt laastamistööd – näiteks 1710.a. viis katk hauda enam kui poole sõjas ellujäänud maarahvast, Tallinnas suri katku kätte umbes ¾ elanikest...
Enamuse nakkustest võib saada nakatunud hiirte või rottide saastatud toitu süües, puutudes kokku seisva veega, milles on ujunud või hukkunud haige loom, näriliste väljaheitetolmu sisse hingates.
Hantaviirused Hantaviirusel on mitu erinevat vormi, Eestis on põhiliselt levinud need, mis neeruhaigust ehk
neerusündroomiga hemorraagilist palavikku põhjustavad.
Neerusündroomiga hemorraagilisse palavikku haigestus Eestis mullu 17 inimest.
Nefropaatia diagnoosimine on üldjuhul pisut keeruline, sest esimese hooga sellise haiguse võimalusele üldse ei mõeldagi, põhiliselt arvatakse, et tegu on gripiga. Hantaviiruse olemasolu organismis saab kindlaks teha spetsiaalse laborianalüüsiga.
Haiguse peiteperiood on keskmiselt 14–30 päeva. Haigust iseloomustab äge algus, palavik püsib 3–8 päeva. Haiged kaebavad pea-, kõhu- ja alaselja valude, iivelduse ning oksendamise üle. Hemorraagilised nähud ilmnevad haiguse 3—6 päeval. Tihti haige märkab, et uriini värvus on muutunud – see on pruun või punakas. Kui arsti poole ei pöörduta, võib järgneda proteinuuria (valkkusesus ehk liiga palju valku uriinis), hüpotensioon (madal vererõhk) ja šokk. Oliguuria faas (organismis tekib liiga vähe uriini) läheb üle polüuuriaks (suurenenud uriinieritus). Hüpotensiooni faasis võib haige surra, suremus kõigub 5 ja 15 % vahel.
Haiguse tagajärjel tekkinud neerupuudulikkust ravitakse haiglas, ravi pikkus sõltub sellest, kaugele haigus arenenud on ehk kas inimene vajab kunstneeru või mitte. Kunstneer ehk hemodialüüs aitab organismi mürgistust leevendada.
Lõplik paranemine võib aega võtta 2–3 kuud, enamasti haiguse tagajärjel püsivat neerukahjustust ei jää.
Hantaviirusnakkus annab eluaegse immuunsuse, viirus ei ole pärilik. Teadaolevatel andmetel viirus inimeselt inimesele ei levi.
Leptospiroos Tegu on kogu maailmas levinud nakkushaigusega, mille võib läbi põdeda nii kergelt, et mingeid haigustunnuseid ei olegi, samas võib aga leptospiroos lõppeda ka surmaga – raske haigusvormi puhul on suremus 5-10%, veelgi kõrgem võib see olla üle 60 a. vanustel inimestel.
Eestis on viimastel aastatel diagnoositud 1–2 juhtu aastas.
Inimene võib leptospiroosi nakatuda loomahammustuse kaudu või kokkupuutel haigete loomade uriiniga saastunud pinnase või veega. Nakatuda võib ka peale saastunud vee ning toiduainete tarvitamist.
Enamikel juhtudel kulgeb haigus sümptomiteta. Väikesel osal nakatunutest kujuneb välja haiguspilt 1—2 nädalat peale haigustekitajaga kokkupuudet. Esinevad kerged gripilaadsed sümptomid: palavik, lihasvalu, valguskartlikkus ning peavalu.
Palavik ja lihasvalud kaovad umbes nädalaga ning inimene võib terveks saada või kujuneb tal välja haiguse teine faas, mis võib avalduda kas meningiidina ehk ajukelmete põletikuna või Weil haigusena.
Riketsioos Riketsioos on palavikuga kulgev haigus, mida iseloomustavad peavalud, külmavärinad ja nahalööbed ning neerude ja kesknärvisüsteemi kahjustused. Haigus kandub hiirtelt ja rottidelt edasi kirpude vahendusel. Ja närilisekirp tuleb hea meelega ka inimese kallale, kui võimalust on!
Tulareemia Tulareemiat kannavad lisaks närilistele edasi ka putukad, peamiselt puugid ja sääsed.
Haiguse sümptomid sõltuvad suuresti nakatumise vormist, kuid alati kaasneb sellega kõrge palavik, millele lisanduvad nahavigastuse korral mitmesentimeetrise läbimõõduga mädapaised, toidu kaudu nakatumisel tugev valu kõhus ja kopsuvormi puhul kopsupõletik. Peiteperiood on 2—7 päeva. Haiguse kulg on pikk ja raske ning see muudab inimese mitmeks kuuks töövõimetuks.
Viimastel aastatel on Eestis selle diagnoosi saanud 1–2 inimest aastas, mullu ei haigestunud mitte keegi.
Mida teha, et nakatumist vältida *Täida elementaarseid hügieeninõudeid: pese igasugust toitu enne suhu pistmist ning pese käsi enne igasuguse toidu söömist!
*Kui näed mõnes ruumis närilisepabulaid, ära jää ruumi pikalt unistama: välju ja tuuluta ruum jalamaid! Seejärel alusta kahjurite tõrjega, seda pigem küll spetsialistide abiga. Õnneks ei nakatu inimene haigust kandvate näriliste väljaheidete tolmu sisse hingates esimesest hingetõmbest.
Allikad:
Tervisekaitseinspektsioon, www.tarbija24.ee, Tervise Arengu Instituudi viroloogia osakonna vanemteadur Irina Golovljova, Tartu Ülikooli Kliinikumi nakkushaiguste arst dr Tiina Prükk, TÜ Kliinikumi mikrobioloogia labor, Lääne-Tallinna Keskhaigla neeruarst dr Evelin Seppet, www.inimene.ee .
