Arnold Rüütel: Tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole
Tagantjärele on raske uskuda, kui pikaajaliselt ja aktiivselt omaaegne EKP Keskkomitee valmistus eesti rahvuslike jõudude poolt ettevalmistatavate, Eesti Vabariigi 70. aastapäeva 24. veebruaril 1988 tähistavate ürituste nurjamiseks.
Arhiividokumentide põhjal võib kinnitada, et ligi aasta varem, 30. märtsil 1987, saatis tollane ENSV välisminister A. Green EKP Keskkomiteele salajase kirja Nr.-07-c “Balti küsimus lääneriikide poliitikas” (ERAF 1, 302, 534), milles ta juhtis EKP KK tähelepanu nn. “Balti küsimuse” korduvale ülestõstmisele mitmete lääneriikide poliitikute, nende hulgas USA presidendi R. Reagani poolt eesmärgiga “tunnustada Balti riikide õigust enesemääramisele”. Erilise ohuna märgiti kirjas Euroopa Nõukogus Strasbourg’is ühehäälselt vastu võetud resolutsiooni, milles kutsuti Nõukogude Liitu üles Balti riikidele enesemääramise õigust tagasi anda, kuna teiste riikide kõrval oli ka tema seda 1920. aastal tunnustanud.
Kirjas märgiti vajadust olukorras, kus emigrantlikud ja eestimaised rahvuslikud ringkonnad olid läheneva “Eesti kodanliku vabariigi väljakuulutamise 70. aastapäeva eel” aktiviseerunud, korraldada loenguid ja publitseerida materjale “kodanliku Eesti vabariigi rahvavaenulikust poliitikast”. Eriti noortele, kes tundvat halvasti ajalooperioodi 1918 – 1940.
ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee reageeris tähelepanujuhtimisele oma salajase kirjaga EKP KK esimesele sekretärile K. Vainole, kes selle viivitamatult suunas R. Ristlaanele. Ristlaan omakorda S. Villole ja M. Murnikovile. Viimased koostasid pikaajalise vastuabinõude plaani, mille ajastatud lõikude juurde võeti nende eest vastutavate isikute allkirjad (ERAF 1, 302, 534).
Pillerkaar armu aastapäevaks
1987. aasta viimasel päeval viseeris K. Vaino 24. veebruari natsionalistlike väljaastumiste vastuabinõude konkreetse plaani. Plaani arutas ja kiitis heaks EKP KK büroo 1988. aasta jaanuari algupäevil (ERAF 1, 302, 508). EKP KK otsustas selles pearõhu panna 23. veebruarile 1988 tähistamaks Nõukogude armee 70. aastapäeva. Seda päeva otsustati tähistada erakordselt emotsionaalselt, korraldades peale rutiinsete selle päeva nõukogulike kombetalituste veel muid, eriti noori ligitõmbavaid üritusi nagu tõrvikurongkäigud, kahurisaluudid paikades, kus need varem pole toimunud (Keilas), jmt. Peeti oluliseks erinevate väeliikide tutvustamist kooliõpilastele, rakendades selleks eelistatult eestlastest ohvitsere. Arvati, et piduliku õhkkonna loomiseks võivad palju ära teha raadio ja televisioon. Peeti võimalikuks rahvustunnete suunamist parteile sobivasse sängi. Oldi arvamusel, et kõigi nende abinõude rakendamisel jätavad Nõukogude armee aastapäeva üritused varju 24. veebruaril võimalikult toimuvad üritused.
Rakendatavaist vastuabinõudest informeeriti 27. jaanuaril salajase kirjaga 09-031 NLKP Keskkomiteed. Juhiti selle tähelepanu Lääne propagandistlike ringide tegevuse aktiviseerumisele. Märgiti, et piiritagune ideoloogiline diversioon on omandanud konkreetsema, sihiteadlikuma, provokatiiv-ässituslikuma iseloomu. Tauniti raadiojaamade Ameerika Hääl ning Vaba Euroopa osa selles ning väideti, et nad on üle läinud vabariigi elanikkonna ässitamisele ning üritavad ENSVs inspireerida ühiskonnakorravastaseid, 24. veebruariga seonduvaid väljaastumisi. Eestlaste hulgas tärkavat natsionalistlikud, vene- ja nõukogudevastased meeleolud. Perestroika’t üritatavat kasutada provokatsioonilistel eesmärkidel, teatades, et perestroika proovikiviks peetavatki loa saamist 24. veebruari tähistamiseks.
Sellega seoses palus K. Vaino NLKP Keskkomiteed anda NSVL Välisministeeriumile suunised, et see astuks samme takistamaks välismaailma sekkumast NSVL siseasjadesse.
Kirjale olid lisatud tõlked Ernst Jaaksoni esinemisest Ameerika Hääles 31. XII 1987, Jaakson avaldas veendumust, “et saabub aeg, mil eesti rahvas on jälle peremees omal maal”; Eesti Rahvusnõukogu esimehe USAs J. Simonsoni kinnitus Ameerika Hääles 1. I 1988 tehtud uusaastaläkituses “et iga eestlase kõrgemaiks sooviks on vaba ja sõltumatu Eesti riik”. Kanada Eesti Kesknõukogu esimehe Laas Leivati ja Kesknõukogu peasekretäri Priit Aruvalla Ameerika Häälele 2. I 1988 antud intervjuudest peeti Moskvale teatamise vääriliseks, et Kanada Eesti Kesknõukogu näeb Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistamise lubamises glasnosti proovikivi. Kirjas nimetatakse aastapäeva sõltumatuse päevaks (ERAF 1, 302, 552).
EKP KK ei jätnud midagi juhuse hooleks. Nn. ühiskonnavastaste aktsioonide lokaliseerimiseks või vältimiseks soovitas ta oma allasutustel rahvakoosolekuid lubada korraldada vaid elavast liiklusest eemal olevais, hästi valgustatud ja radiofitseeritud (!) kohtades. Neil osalejate hulgas vastupropaganda tegemiseks soovitas ta osavõtjate hulka sobitada poliitilisteks diskussioonideks hästi ette valmistatud parteiaktiviste. Soovitas ebasoovitavate üritustega samaaegselt korraldada osavõtjate, eriti noorte tähelepanu kõrvale juhtivaid üritusi.
ENSV Raadio- ja Televisioonikomiteelt nõuti televisiooni võimaluste aktiivsemat ärakasutamist perestroika’t, demokratiseerumist ja glasnost’i pidurdavate Eestimaal toimunud rahvakoosolekute ühiskonnavaenuliku iseloomu näitamiseks. Nagu arhiividokumendid kinnitavad, jagas EKP KK asjakohaseid suuniseid ENSV Riikliku Julgeoleku Komiteele, Siseministeeriumile ja Prokuratuurile.
22. veebruaril ilmunud Õhtulehe andmeil jättis Tallinna Täitevkomitee rahuldamata V. Väärtnõu, E.-P. Nõmme, E. Pärnaste ja Ä. Orula taotluse korraldada 24. veebruaril 1988 koosolekuid linna territooriumil.
Rüütli kõne arhiivist kadunud
Et Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistamise vastuabinõude plaanist naeruväärse täpsusega kinni peeti, seda kinnitab tollase ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe ja EKP KK büroo liikme A. Rüütli esinemine Eesti Televisioonis seoses Nõukogude armee 70. aastapäevaga (!). Vastavalt Rahva Hääles (nr. 45) 23. veebruaril 1988 avaldatud tekstile kritiseeris ta selles nn. Balti küsimuse ülestõstmist Ameerika Ühendriikide poliitikute poolt ning ütles igal realistlikult mõtleval inimesel selge olevat, “et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla...”.
Kummalisel kombel pole see videosalvestus ETV videoarhiivis säilinud (selline on vastavale kirjalikule järelepärimisele ETV videoarhiivi antud vastus).
Ilmselt jäi Nõukogude armee aastapäeva tähistamise emotsionaalne mõju põliselanikkonnale oodatust väiksemaks. Selle korvamiseks korraldas EKP KK tolleaegse nimetusega Võidu väljakul 24. veebruaril 1988 protestimiitingu, “et väljendada raevu ja meelepaha nende tegevuse üle, kellele ei ole meeltmööda tänane päev, kes tahaksid anda ajaloole tagasikäiku” (Rahva Hääl 25. II 1988). Ajalehe kinnitusel tulid väljakule töölised ja teenistujad, koolinoored ja üliõpilased, loov haritlaskond. Leht rääkis veel tuules lehvivaist loosungitest ja transparentidest, ent jättis targu märkimata, et need olid valdavalt venekeelsed.
Mitmed parteijuhid olid tulnud väljakule üritust jälgima, kuid jätsid häbiväärse lavastuse juhtimise linnavõimu esindaja hooleks. Sõnavõtnuist esitas parteiliselt kohustusliku teksti märgatavate omapoolsete reservatsioonidega kunstnike liidu esimees Põldroos. Ka kuulus raskejõustiklane Jaan Talts üritas parteilist sõnumit ähmastada mõistukõnega sportlikult ausaist ja ebaausaist võistlustest. Teiste sõnavõtjatena lükati ette tolleaegseil üritustel kohustuslikud: teadlane, kooliõpetaja, üliõpilane, sotsialistliku töö kangelased. Võeti vastu varem ette valmistatud avaldus USA Kongressile ja USA presidendile Roland Reaganile, milles väideti, et nendepoolne tähelepanu osutamine Eesti Vabariigi 70. aastapäevale “tähendab ilmset katset moonutada ajaloolist tõde” ning et “oma ajaloolist valikut sotsialismi kasuks kinnitas eesti rahvas uuesti 1940. aasta suvel”. Väideti, et ookeanitaguste asjameeste eesmärk “on ajada meid tülli teiste rahvastega, kiskuda lahti Nõukogude vennasvabariikidest”.
Sama päeva õhtuhämaruses Tammsaare monumendi juures ja Estonia kontserdisaalis toimunut esitas massimeedia just sellisena, nagu see EKP Keskkomitee vastuabinõude plaani kohaselt pidigi välja nägema. Vaatamata sellele, et Viru hotelli ja mõne teise Tammsaare parki ümbritseva hoone katusel olid koha aegsasti sisse võtnud teadmata keda esindavad filmi- ja telereporterid ning piirkonnas jalutas arvukalt diplomaadikohvritega KGB fotograafe, kinnitas 27. veebruaril Rahva Hääl (Margus Mets artiklis “Eilsest targemana”), et monumendi juures toimuma hakkav ei huvita tegelikult kedagi. Kui keegi seal liigubki, siis vaid välismaiste infokanalite tekitatud uudishimust. Monumendi juures olevat kogunenud vaid väike grupp mõtte- ja arulagedaid rahvuslasi. Imetlust väärivat küll korravalvurite kannatlikkus.
Monumendi juures ETVd esindanud, oma ajakirjanduslikku haridust Leningradi Kõrgemas Parteikoolis täiendanud teleajakirjanik Mati Talvik suutis tipp-professionaalina tekitada partei stsenaariumile vastava improviseeritud diskussiooni kohal olnud ekstremistide ja mõistlikumate vahel ning selle vajalikul viisil videolindile jäädvustada. Kuna seda salvestust võib teleajakirjanikule soodsaid kärpeid tehes tänagi saadetes esitada, oli salvestus veel möödunud aastalgi ETV arhiivis alles.
Oli alles ka 24. veebruari õhtul Estonia kontserdisaalis toimunu videosalvestus. Seal juhtisid viis tundi küsimuste-vastuste korras toimunud rahvakoosolekut parteile vastuvõetavas suunas sotsioloog, filosoofiadoktor M. Titma ja ajaloodoktor T. Karjahärm. EKP KK büroo poolt soovitatud mittetraditsioonilises stiilis läbi viidud rahvakoosoleku järel märkis M. Titma rahuldusega, et “mitmed poliittöötajad näitasid diskussiooni korraldamise käigus üles suurt poliitilist küpsust ja otsustusvõimet mitme keeruka probleemi kiirel lahendamisel. See oli tõsine poliitiline kool, meie tulevase poliitikategemise mudel” (Rahva Hääl 27. II 1988).
Kollaboratsionisti idealiseeritakse
Võibolla poleks vaja kõike seda enam meenutada, kui meie massiteabevahendeis viimasel ajal poleks tugevnenud tendents tolleaegsete eestlastest kollaboratsionistide tegevust idealiseerida, kujutada seda vaid rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise vajadustest tulenenuna. Kas pidi tingimata välisminister muretsema natsionalismiavalduste pärast siseriigis? Kas pidi just EKP KK viivitamatult Moskvasse teatama, et keegi pani Eesti väikelinnas välja omavalmistatud sinimustvalge lipu? Kas tingimata pidi ülemnõukogu presiidiumi esimees Punaarmee (!) aastapäeval telekaamerate ette minema, et kinnitada oma kestmajäämise eest võitlevale eesti rahvale, et tagasipöördumist eesti rahvusriigi juurde ei tule?
Tingimisi võib nõustuda Rein Taageperaga, kes hindab Arnold Rüütlit kui väga suurte teenetega minevikumeest, kuid kel on kahju, et ta “ei läinud erru oma aupaistes, vabanenud Eesti esimese riigipeana” (Rein Taagepera, Võta võim! K-Kirjastus, Tallinn 2001).
Kuna ta nii kahjuks ei teinud, pean tunnistama, et Eesti Vabariigi kodanikuna oli mul piinlik kuulda või ajalehest lugeda, kuidas meie, lähiminevikus lääneriikide sekkumist “Balti küsimuses” Nõukogude Liidu siseasjadesse tauninud president õpetas möödunud aastal välisvisiidil võõrustajaile meie lähiajalugu. Seepärast küsingi, kas ta EKP KK büroo liikmena ei olnud teadlik ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee poolt kontrollitavast Eesti Vabariigi 70. aastapäeva tähistamise vastaste abinõude plaanist, millesse ka tema TV-esinemine kuulus? Kas ta 23. veebruaril 1988 luges ette hoopis kellegi teise koostatud kõne? Kelle koostatud kõne loeb ta ette 24. veebruaril 2003?
TOIVO KALLAS,
arhitekt
Kardetud päev – 24. veebruar 1988 SIRP (1)
Kuumad uudised | 07 Feb 2003 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ma ei saa aru miks keegi vana kommunisti kohta ei kirjuta -praegust Eesti President, aga vaata, mis ta tegi siis. Valimised tulevad, mina leian Res Publica on öige.
Kuumad uudised
TRENDING
