Karin, kes on pärit Eestist, on nüüdseks juba neli kuud Torontos viibinud, et korrastada Stella (†) ja Johannes Pahapilli isikuarhiivi. Oma tagapõhjast ja tegevusest rääkis ta Eesti Elule antud intervjuus.
Karin on sündinud Jõgeval ja elanud esimesed 15 eluaastat Kuremaal, õppinud sealses algkoolis ja hiljem Jõgeva Gümnaasiumis. Kui perega koliti Tartusse, jätkas ta õpinguid H. Treffneri Gümnaasiumi 10. klassis. Tartlaseks on ta jäänud tänase päevani.
Et humanitaarained on Karinile alati rohkem huvi pakkunud kui reaalained, siis valis ta Treffnerisse astudes vastava kallakuga klassi, õppides süvendatult kirjandust, ajalugu, keeli ja ka religiooniõpetust.
Tartu Ülikooli õpinguid jätkama asudes kujunes huvialadest lähtuvalt eriala valikuks kirjandus ja rahvaluule. Tänaseks on Karinil magistrikraad Eesti kirjanduses. Oma bakalaureusetöö tegi ta futurismist Eesti kirjanduses enne II maailmasõda, magistritöös vaatles lähemalt Albert Kivika futuristlikku loomingut ja selle peegeldust romaanis „Nimed marmortahvlil“.
Väliseesti arhiivitemaatikaga puutus Karin kokku bakalaureusekraadi taotlemise ajal, mil ta tegi arhiivipraktikat Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis, korraldades Valev Uibopuu käsikirju.
Magistratuuri esimesel aastal otsis Karin kooli kõrvalt erialast rakendust ning pakkumine tuli taas Eesti Kirjandusmuuseumist, Piret Noorhanilt. 2007.a. kevadest hakkaski Karin tööle väliseesti arhiivide töörühma koordinaatorina. Väike, aga tegus töörühm on moodustunud erinevate Eesti mäluasutuste töötajatest. Karin on praeguseni selle ainus palgaline töötaja.
2008.a. jaanuaris loodi mittetulundusühing Baltic Heritage Network, mille president on Piret Noorhani ja sekretär Karin Kiisk. Baltic Heritage Network’i eesmärgiks on arendada koostööd Balti diasporaa kultuuriväärtusi koguvate ja uurivate arhiivide, asutuste ja üksikisikute vahel, et tagada kultuuriväärtuste säilimine, uurimine ja avalikkusele kättesaadavus. Algatatakse õppe-, täiendus- ja koostööprogramme, korraldatakse konverentse, seminare, suvekoole. Organisatsiooni praegune ametlik postiaadress on küll Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis, aga tegevus toimub tegelikult ülemaailmselt. Ja Karini kontor on seal, kus ta parajasti ise asub ja kus on internetiühendus. Nii ei pidanud ta nüüd, Torontos viibimise ajaks, neljaks kuuks oma igapäevatööst eemale jääma, vaid saab edukalt tööülesandeid täita ka siin olles.
Seekordne Torontos viibimine pole aga Karini jaoks esimene: sügisel 2008 viibis ta siin kaks nädalat, tehes Eesti Rahva Muuseumile intervjuusid pärast taasiseseisvumist Eestist lahkunud eestlastega, kelle elukäiku on senini võrdlemisi vähe uuritud. Ta tegi 20 intervjuud ja on väga tänulik kõigile, kes olid nõus oma elulugu Eesti Rahva Muuseumiga jagama.
Sel kevadel üllatas Piret Noorhani Karinit taas pakkumisega — võimalusega tulla Torontosse korrastama Stella (†) ja Johannes Pahapilli arhiivi.
Stella ja Johannes Pahapill on olnud väga aktiivsed kultuuritegelased, kelle tegevusest on järele jäänud hulganisti dokumentatsiooni, mis omakorda kajastab ka kogu siinse eestlaskonna ajalugu. Kunagi on see väliseesti teemasid uurivatele teadlastele kindlasti huvipakkuv materjal.
Karin saabus Torontosse 30. juulil ja asus tööle Johannes Pahapilli juures, kelle korteri elutuba muutus Johannese isikliku mugavuse arvelt mõneks kuuks arhivaari töötoaks. Tänu Johannese vastutulelikkusele saadi aga kenasti hakkama ja jõutakse varsti soovitud tulemusteni, mille tulemusena on Tartu Instituudi arhiiv kahe kogu võrra rikkam, kinnitab Karin.
Karin leiab ka, et tegemist on igati tänuväärse algatusega: arhiivi moodustaja näitab ise üles initsiatiivi, et leida arhivaar, kellega koos töötades materjalid korda seada. Tavaline praktika on see, et arhiivi saabuvad korrastamata kastid, millede korrastamisega arhiivitöötajad siis jõudumööda tegelevad. Samas muretseb ta, et inimesed ei tule sageli selle pealegi, kui väärtuslik üks või teine kirjavahetus, dokument või ese tulevaste põlvede jaoks olla võib. Nii on oht, et ajaloo seisukohalt väärtuslikud materjalid rändavad prügi hulka. Vahest oleks enne hävitustööle asumist mõtet siiski arhiiviinimestega nõu pidada.
Arhiivikorrastamise kõrvalt on Karinile siiski ka veidi vaba aega jäänud, et Toronto ja siinse eestlaskonna eluga lähemalt tutvuda (tänu toredatele tuttavatele on tal õnnestunud ka mõningaid Torontost eemal asuvaid vaatamisväärsusi külastada). Meeldejäävamate sündmustena nimetaks ta Tartu College’i 40.a. juubelit, Jõekääru külastust ja kahtlemata Estdocsi, kus ta koguni vabatahtlikuna kaasa aitas. Sest nagu Karin naerdes ütleb, kes saab ükskõikselt „ei“ vastata, kui Ellen Valter säravate silmadega sulle otsa vaatab ja sind Estdocsile appi kutsub. Uusi toredaid kogemusi ei saa ometi lasta mööda minna.
Karin tõdeb, et kokkupuuted siinse eestlaskonna esindajatega on olnud väga sõbralikud ja soojad. Inimesed on kultuuriliselt väga tegevad ja lisaks olevikus toimuvale huvitatud ka oma kultuuripärandi säilitamisest, mille tõestuseks on siinsed tugevad arhiivid ja tulevane VEMU.
Detsembri algul lendab Karin tagasi kodumaale. Koduigatsust kui sellist on ta Torontos tunda saanud õnneks harva. Ta võrdleb suurt Torontot väikese Tartuga. On ju siingi oma Tartu (College), kus Karin kõige kõrgemal korrusel elab ja võib seega öelda, et ta kodu on Tartus. Kui Tartus on Supilinn, siis Torontos Cabbagetown. Samuti on mõlemas linnas pikk sild, mis viib üle jõe. Nii Tartus kui Torontos on tähtsal kohal ülikool ja palju rohelust. Mastaabid on kahes linnas mõistagi erinevad. Kahtlemata on Karini jaoks koduse tunde tekitanud ka siinsed eestlased.
Lisaks kahele korrastatud arhiivile on seekordne Kanada külastus andnud Karinile uusi tutvusi, huvitavaid kogemusi ja palju toredaid mälestusi. Nüüd ootab teda juba ees talvine ja armas kodu.
Kohtumine Kanada karuga. Foto: Vello Tõu
Karin Kiisk arhiivi korrastamas. Foto: Johannes Pahapill