Kunstiteadlane Tiiu Talvistu näituse avamisel.
Eksponeeritud on kõik tuntud sõjaeelsed maalid ning kodueestlastele seni tundmatud Rootsis valminud maalid ja graafika. Välja on pandud fotosid, Karin Lutsu artikleid ja tema illustreeritud raamatuid, visandeid, trükiplaate — kokku üle 250 teose.
Karin Luts lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas 1928. aastal. Tema omanäoline maalilooming on üks huvitavamaid ja intrigeerivamaid 1920.—1930. aastate eesti kunstis.
Mure koduste pärast
1944. aastal põgenes äsjaabiellunud kunstnik koos oma abikaasa, keeleteadlase Peeter Arumaaga Rootsi. 1950. aastal said mõlemad Rootsi kodakondsuse. Peeter Arumaa valiti samal aastal Stockholmi Ülikooli slaavi keelte professoriks.
Näituse piduliku avamise üks mõjusamaid hetki oli see, kui üks kuraatoritest, kunstiteadlane Tiiu Talvistu luges ette katkendi kunstniku 1945. aasta esimesel jõulupühal kodustele kirjutatud kirjast: „Kallis Lonna! Need on juba teised jõulud Rootsis. Kodumaalt lahkudes arvasin küll, et tulen juba esimesteks jõuludeks tagasi, teie juurde, kuid nüüd, kus juba tegelik sõda on vahepeal lõppenud ja sisuliselt veel maailmas midagi pole paranenud, muutub koju tagasi saamise mõte ikka kahvatumaks. Kui Sa oled ja kui Teie veel peaksite elus olema — Metat kuuldavat raadios esinemas, tema siis veel elab — ja mitte hukkunud olema, nagu ma vahest hirmuga kujutlen. Kuidas ma igatsen teada just seda, kas elate üldse. Kui ometi tohiksime üksteisele kirjutada. Panin jõuludeks lehte kuulutuse, et kas keegi teab Sinu ja tädi saatusest midagi. Kardan hirmsasti halbu teateid.”
Ligi 90-aastaseks elanud kunstnik pidi jääma pagulusse hoopis kauemaks, kui ta tol pessimistlikul 1945. aastal kartagi oskas. Siiski tuli ajaloos muutus, okupatsioon lõppes ja ta sai oma suure kogu pärandada Tartu Kunstimuuseumile.
„Ei ole ühtegi kunstnikku, kes ei tunneks huvi selle vastu, et vaadata oma pilte korra suures ülevaates. Ateljeedes see ei ole tavaliselt võimalik, seda saab teha näitusesaales. Karin Lutsul ei õnnestunud kahjuks oma elu jooksul sellist ülevaadet teha. Ühed tööd olid siin, teised seal. Nüüd on ka meil võimalik vaadata esimest korda see retrospektiiv üle, näha, mis on üks inimene, mis on looming ja kuidas see areneb,” kõneles Enrico Talvistu.
Talvistu ütles, et temal kui kunstiajaloolasel on põnev vaadata, mis oleks võinud juhtuda, kui meil oleksid aastad 1941 kuni 1944 ja hilisem jäänud olemata.
Eestlased peavad kuuluma Eesti kultuuriruumi
„Mis oleks saanud siis Kitsest ja Kõksist? Nad olid parimad sõbrad, üks jäi siia, teine põgenes, ja mis kõik sellest sündis.
Me ei tohi siit läinud kunstnikke, aga ka nooremaid, kes on oma loometeed alustanud juba sealpool, eesti kultuurist välistada. Me peame Kõksi, Ole, Lutsu, Vommid ja paljud teised siia tagasi tooma.
Kui meie neid ei hinda, siis ei jõua nad Rootsi ega Kanada turule kuidagi välja, sest neid hinnatakse seal ikkagi kui immigrante, vaadatakse, kuidas nad oma kodu kontekstis on. Kunstil peab olema oma kontekst,” oli ta veendunud.
Tartu Kunstimuuseumi tänavune suurprojekt „Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused” on pühendatud eelkõige Karin Lutsu (1904—1993) sajandale sünniaastapäevale. Tuleva aasta maikuuni avatud, kahte korrust hõlmavale näitusele lisandub 28. oktoobril ettekandepäev koos rootsi kunstiteadlastega. 17. novembril esitletakse aga mahukat monograafilist kataloogi, kus on artiklid K. Lutsu loomingu ja kunstivaadete kohta, biograafia, mis sisaldab kunstniku autentseid tekste päevikutest ja kirjadest, tööde illustreeritud nimestikud, näitustel esinemiste loend ja bibliograafia.
Ühtlasi tähistatakse selle suurejoonelise ettevõtmiste sarjaga kunstikooli „Pallas“ 85. juubelit, Tartu Kunstimuuseumi 64. aastapäeva ja 60 aasta möödumist eestlaste suurest paguluslainest.
