Gicu Rau. Kaunid eesti lood paaniflöödil. Top Ten, Top CD 1128, 2003, 50:12
Euroopa Liidu laienemisega laienevad ka mitmeti Eesti piirid. Kultuur ei ole kunagi tundnud geograafilisi piire, inimeste liikumine paraku aga küll, eriti nende inimesetega, kes kunsti, kirjandust, muusikat viljelevad. Üks selline inimene on moldaavlane Gicu Rau, kes vaid möödunud aasta maist saadik on Eestis paiknenud. Sünnikoht on tal Seliste küla - aga Moldovas, mitte Tõstamaa kandis. Lühikese ajaga on ta saavutanud muusikailmas sellise kuulsuse, et teda on hellitusnimetatud "teiseks Kikuks" (esimeseks muidugi suusaäss Kristiina Shmigun).
Rau tõi Eestisse armastus - ta kohtus Tallinnas mõne aasta eest ühel kontserdil Svetlanaga, kellega nüüd elab kahasse. Ei ole teada, kas maakeel on veel teisel Kikul suus, aga selgelt on eestimaine menumuusika vallutanud ta südame. Käesolev plaat on kinnituseks, kui kiiresti moldaavlane võttis uue kodumaa muusika omaks. Ning vastupidiselt - eestlased on Raule raudselt andnud heakskiidu. Salvestus teenis äsja popmuusikutele suunatud Kuldse Plaadi 2004 auhinna, aasta meesartistiks sai mees, kes pole tervet aastatki Eestis elanud. Kuldseid Plaate jagati 5. märtsil edukatele muusikutele - neile, kelle CDd olid mullu statistiliselt esimesel kohal, kas läbimüügi või eetriesituste järgi otsustades.
Aitab vaid korra kuulamisest, et aru saada plaadi menust. Tuntud meloodiad suurepärastelt estraadi-, menumuusika heliloojatelt nagu Raimond Valgre, Arne Oit ja Ülo Vinter; ka Rein Rannapilt ja Henry Laksilt on saanud värske helikuue.
Paaniflööt elik karjaseflööt, Moldaavias nimega nai on ajaloos vanimaid puhk- ehk vilepille. Eesti keeles ütlemegi pilliroog, kreeka usundis mängis seda kitsekarjuste jumal Paan, lõbus, kuid himur sokusarviline satiir. Metsanümf Süürinks (süürinks on ka nimi paaniflöödile, kinnitades, et heal lapsel mitu sellist) tõrjus eemale Paani armastuse ettepanekuid. Lõpuks aitas korvi saamisest, ning hüljatu tegi hülgajast vilepilli. Mütoloogias on Paanil ja ta flöödil oma osa - paanipilli hääled pidid metsaeksijaid hirmutama, peibutama, tekitama hirmu, sealt saame ka sõna paanika.
Üldsus tunneb paaniflööti kui Gheorghe Zamfiri lemmikinstrumenti, kaudselt tema poolset panust liftimuusikasse (kuid! - Zamfiri esiksalvestused Marcel Cellieriga, rumeenia ja moldaavia rahvaviisidest, pole paraku sellist levi leidnud, mida nad väärivad). Rau tõukab nii mitmegi zamfiirliku stereotüübi siin ümber. Aitab ka, et teda toetavad Eesti tippmuusikud Ain Varts, Raul Vaigla, Jaak Jürisson jt.
Rau kinnitas hiljuti intervjuus "Kultuur ja Elule", et Eesti heliloojatest on tema isiklik lemmik Valgre, Saaremaa valsi looja on talle hingelähedane. Nimetatud pala on muidugi plaadil, ka "Sinilind" ja "Ma loodan, et saan sellest üle". Tundlik interpretatsioon Laksi "Tule kui leebe tuul" on plaadi parimaid palu. Kui Zamfiri hittsalvestustel on siirupiseks tehtud vanad kastanid ehk chestnutid, siis isegi eesti estraadimuusika kõige küpsemat kastanit ehk enimsalvestatud, kuuldud viisi Oidi "Suveööd" kuuleme siin värskes, huvitavas ja puhtas esituses.
Rau ampluuas pole muidugi ainult esoteeriline süürinksisilitamine. Muusikalise hariduse sai ta Chisnau konservatooriumis, kus õppis klaveri-, akordioni- ja saksofonimängu. Ei tea, kas tulevikus püüab ta meie kõrvu nende pillidega? Nõidusliku karjaseflöödiga on ta juba paelunud Eesti raadiokuulajaid ja plaadiostjaid, ka siinkirjutaja kiitvat tähelepanu. Hea, lahe plaat, Paan noogutaks rahulolevalt taktis kaasa.
Karjaseidülle
Kultuur
TRENDING
