Eestlast ennast sõimati muidugi matsiks. Kodus kutsus linnavurle maameest sedasi, aga kui ta ise väljamaale läks, üteldi needsamad sõnad talle endale näkku vai kuklasse, nii kudas ütlejal juhtus kodanlist julgust olema. Aga nad keski ei tead vai ei taht tunnistada, et Eesti oli tegelikult aadliriik ja et iga talumats oli mõisaärra.
Mispärast ma sedasi mõtlen ja kirjutan? No minuealised inimesed peaksid mäletama seda aega, kus vanas vabariigis läks rahvas nii uhkeks, et enam talutööd teha ei taht. Lihtsalt keski ei viitsind enam kummardada selle kardula pärast, mida ta nii ea isuga sõi. Riigivanemal ei jäänd muud üle, kui akkas poolakaid sisse tooma, kes musta töö ära teeksid. Mis sa ädaga teed, kui mats enam käsi mullaseks teha ei taha. Selged aadliku tunnused ja muud midagi.
Eks selles uues vabariigis ole sama lugu. Nii nigu vanas vabariigis oli põhitööks põllupidamine, on uues kõigi nende põhjamine ja mustamine, kes selle vana valmis tegid, armsaks pidasid ja alles oida tahtsid. Nii kangeste tahtsid, et oma elu selle eest ohverdasid. Mõnedel jäi ikka kudagi ing sisse ja need on nüüd teistele pinnuks silmas. Mõnitada on saand Päts ja Laiduner, kaotajal poolel sõdind sõjamehed, komude aegsed tissitendid ja väliseestlased.
Aga nüüd on pilt sellevõrra muutund, et eestlane eestlast alvustada ise enam ei viitsi, on akand vastava ala eriteadlasi Soomest sisse vedama. Leitsid ühe seelikuga sopaseitunglase, kes omal maal enam tööd ei leia, ja see kirjutas kohe raamatu valmis, kus teeb kenaste selgeks, et venelane pole Eestit kunagi okupeerind, et vaeseid venekaid kiusatasse Eestimaal taga, ja et Meri ja Laar olid vähemalt sama suured sullerid kui Päts ja Laiduner, kui mitte veel nurjatumad.
Näete nüüd, kudas elu veereb. Eesti aadlik käib ringi, valged kindad käes, ja musta tööd ei tee. Eks sõimamine ole sama must töö kui mullasongimine, vata et ullemgi. Mis eestlasel viga elada. Põllutöölisi tuuasse Poolast, sopaloopijaid Soomest. Kõik saab lahkete naabrite abiga kenasti korda aetud, pole omal vaja ülearu pingutada.