Kui ma veel selle hinternetiga tuttav ei old, siis ma kah kirusin teda nigu paljud kiruvad, aga pärast arjusin ära ja nüüd jusku ei mõistagi ilma olla. Istud lösakile ja saad kõigist maailma asjust teada, ei see loe miskit, et ise enam liikuma ei pääse. Mootsalt väljendades, sul on välisilmaga kontakt.

Aga vat naisterahvast ei tohi selle riistapuu ligi lasta, siis on kohe konhvlikt. Nemad oskavad ikka sealt nisukesed uudised ülesse otsida, mida poleks vaja ristiinimeselt mitte teada ja mis võiksid sinna värvilise akna taha jääda.

Kõik oli ästi ja ilusasti, suured kallid pühad said läbi ja uus aasta vagaselt vasta võetud, kui ühel päeval äkiste akkas Kata nisukest imelikku jura ajama, et jätku mina seitungis kirjutamine järgi. Ma ei teind alguses ta jutust väljagi, et naiste lora on naiste lora, ega mees selle järgi käia ei saa. Aga tema muudkui pinises nigu kesaparm ja mitte järgi ei jätt. No mul siis tekkis väike uudisimu nigu Käina valla kohtumeestel enne iidlase karistamist ja ma küsisin, et no kas minul siis ühtegi obi olla ei tohi. Töömeest must enam suuremat ei ole ja kuskil ei käi, sõpru kah enam ülevalpool maakamarat palju perra jäänd pole. Las ma ometi voolin neid kirjatähekesi, kellele see kurja teeb.

Kata siis seletas ja naisterahva kohta peris kannatlikult, et obisid peab muidugi olema, aga otsigu ma mõni teine ja vähem ohtlik obi, akaku male- vai tampkanuppe vahtima või üksipäini pritsi mängima, peaasi et ei oleks elukardetav. No see jutt akkas ju peris metsa poole kiskuma. Mis selles kirjutamises siis nii irmus elukardetavat on? Vanasti veel oli võimalus, et torkad tindise sule sõrme ja saad verekihvtituse, aga nüüd klõbistad klahvisi, ega kompluuter pole kranaat, et teeb kõmm ja oled selili maas.

No siis pikapeale tuli välja, et Kata oli salaja hinternetti uurind ja leid sealt uudise, et minevaasta on 170 ajakirjanikku oma ametis surma saand. Ja suurem osa oli maha notitud, vist sellepärast, et kirjutasid lehes vale asja.

No kuule, see asi ajas mu peris naerma. Mis ajakirjanik mina ikka olen. Ega ma käi kuskil Iirakus või Ahvkanistaanis uurimas, kuda sealpool sõda peetakse. Istun vagusi oma toanurgas ja puhun sõpradega piibujuttu.

Kellegagi tüli ei nori ja endale vihamehi ei soeta. Vana Puutini kohta olen ju paar alba sõna öeld kah, aga tema minu teada meie seitungi tellija ei ole ja eesti keel on tal kindlasti kah kehvavõitu. Minu pärast ei akka küll keski seatapu pussi ihuma ega pistulit laadima.

Ütlesin Katale resuluutselt, et jätku meeste mänguasjad rahule ja mingu vaadaku, et köögis ernesupp üle ei kee.

Äda nende naistega.

Märkmed: