Vata kui inime vanaks jääb, siis ta enam ei pane kõike ästi tähele ja vusserdab ähmiga mõne asja nii ära, et omal kah äbi akkab. Nigu mul mineva nädali selle kivirähklasest kirjamehega oli. Augutasin poisi asja ees, teist taga läbi, aga oleks ma tema artikkeli lõpuni lugend, oleks mehest paremini aru saand. Tal oli peale selle vanapiiga musu veel üht-teist ütelda, mis minul puhta tähele panemata jäi.
Andrus-poiss oli väega äiritud sellest, et kirikuõpetaja oli kutsutud koolileiba õnnistama. Leib oli old küll nii ea pekri tehtud, et mustas kuues klouni segased sõnad ei jõud seda ära rikkuda, aga ikkagi oleks parem old kutsuda mõni ärmooniku mängija või näitemängu tegija, kes oskab ilusaid luuletusi lugeda.
No see on ju täitsa mehejutt. Kellele seda kirikut ültse tarvis on, tule taevas appi! Ja leiba võiks vabalt õnnistada mõni mõõganeelaja või muu sirkuse veiderdaja, aga mitte kirikuõpetaja, Jumal oitku. Leib on ju jumalaviljast tehtud — näh, kuripatt, juba läkski suus segi, vana inimene ja vanad arjumused nii kõvasti sehes.
Nojah, igatahes on Andrus oma mõtlemisega õigel teel, ainult kudagi poole peale pidama jäänd. Pastoritest oleme nüüd Jumala abiga lahti saand, aga teisi igandeid on veel küllalt järel. Võtame kasvõi selle sini-must-valge lipu. Ulka ead särgi- või seelikuriiet ära raisatud, ripuvad seal pika toki otsas, inimesed seisavad all, kanged nigu pulgad ja laulavad: su üle Jumal valvaku. No kes sellest söönud saab. Võiks parem minna ja kapsamaa ära rohida.
Ja siis veel see viimane laulu- ja tantsupidu, oi Issanda karistus! Tuhanded noored inimesed tulevad kokku, vanaaegsed kirjud ürbid seljas, mida nüüd enam keski ei kanna, ja kargavad platsi peal ringi nigu oleks siplegad püksis. Või seisavad sirges rivis, nokad õeli nigu värvukestel, ja laulavad: Looja, oia Maarjamaad! Oleks võind turbarappa tööle minna, oleks kogu rahval tükk aega tuba soe.
Andrus ütleb väega õigeste, et õpetajad on iseakand nõiad. Aga need luuletajad ja teised kirjasolkijad on ju veel rohkem iseakand. Pastorilt nõutakse ikka natuke kooliaridust, enne kui talle must kuub selga antakse ja leiba posima lastakse. Ta peab rohkem koolis käima kui pekker, kes leiva kvaliteedi tagab. Aga luuletada või muidu lora ajada tohib igaüks, ei ole aridust vaja ega õieti mõistust kah.
Neid näited oleks veel küll ja küll, aga mõtelge teie, sõbrad, siitmaalt edesi, paljukest mina üksi jaksan. Mina ainult vabandan Andruse ees ja jätan teid nüüd jumalaga — näe, juba jälle! Ei ole mul vanal inimesel paremat sõna kuskilt võtta.
Karla kalendrisaba: Andrus, anna andeks!
Meelejahutus | 07 Sep 2007 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
