Ärman oli käind sel kokkutulemisel või seminaaril, kuda teda kutsuti, kus kõik paltimaade rahvad ja mitmed teised olid asja arutand ja otsustand, et komunistide kuriteod tuleks kah ikka avalikult ukka mõista. Ta oli kuuland nende jutte ja oli päris kohkund, et kas need neljakümne esimese
aasta sündmused olid ikka tõeste nii irmsad nigu seal kõneldi. Tuli minu käest küsima, et kas mina kah midagi nisukest üle elasin.
No minust läks see küüditamise karikas mööda, sest sain õigel ajal aisu ninna ja kadusin metsa. Naabri poeg Ants oli viieteistkümne aastane naga ja igatpidi ustav poiss, tema pidas metsa ja küla vahel ühendust. See ta Siberi minekust päästiski. Ühel öösel oli metsas meile toitu toomas ja tahtis tagasi minna, aga nägi metsa veerest õue peal autusid ja jäi vaatama. Tema isa-ema viidi sel öösel ära ja Ants-poiss jäi üksi maha.
Aga ega ta sellega veel pääsend pold. Sõda käis suure ooga, saksmannid muudkui tulid aga lähemale ja kohalikud komud läksid iga päevaga verisemaks.
Inimesed ei julgend ennast avalikult näidata, sest kunagi ei võind teada, kust äävituse pataljoni mehed välja kargavad ja kelle kallale lähevad. Ühel päeval olid asjad juba nii kaugel, et komud olid kadumas ja sakslased veel tulemata, keski ei tead täpselt, kelle käes võim on. Mina igatahes julgesin juba külavahele kõndima minna. Peris kodu ligidal tuli mulle vasta üks jumala võõras poisike, riided kortsund ja mullased ja nägu peas nigu surnul. Sai minu kohale ja akkas kogeledes kõnelema. Siis alles sain aru, et see oli Ants.
Ants rääkis, et äävituse pataljon oli veoautuga õuele tuld ja ta kodust kinni saand. Autu old juba külainimesi täis, sõit metsa serva ja kõik kamandatud maha. Seal oli aud juba valmis kaevatud, kõik pandud aua äärde ritta ja antud püssidest tuld. Ants oli old tagapool ja pole pihta saandki, aga teised kukkusid talle selga ja kõik vajusid auda, Ants teiste alla. Paar aavatut olid oigama ja kisendama akand, neile lastud paar pauku tagant järgi. Ants oli old nii irmund, et ei mõist äältki teha. Siis jäänd kõik vakka, mõrtsukatel oli sakslaste eest pagemisega kiire ja auda kinni ei aetud. Lõpuks poisike võtt julguse kokku, ronind laipade alt välja ja aua servale. Sealt ta mulle vasta tuligi ja sellepärast ma teda ka ära ei tund.
Ants läks varsti sakslastega koos venelaste vasta sõtta ja jäi kadunuks. Ei tea, mis temast sai, aga tema lugu jääb mulle eluks ajaks meelde. Oleks komudel aega old labidatööd teha, oleks poisike elusalt maetud.
Ärman kuulas seda juttu ja ei lausund midagi, aga ta näost oli näha, et poiss oli sokeeritud. Ütles, et läheb sel aastal kindlaste Võidupüha pühitsema.
Karla kalendrisaba: Antsu lugu
Meelejahutus | 22 Jun 2007 | Kargu KarlaEWR
Meelejahutus
TRENDING
