Apukurk on siin maailmas üks arilikemaid asju ja mõni arvab, et mis sellest ültse kirjutada. Aga vat aeg on nisuke, et just peab kirjutama, sest ajakirjanduses on apukurgi-ooaeg. See on sihuke aeg, kus kõik uudisetegijad magavad suveund, aga rahvas tahab ikka uudist saada, sest on talvel lollist peast lehe ära tellind ja nüüd tahab lugeda. Just ja nimelt lugeda, sest ega nüüdsel ajal lehega muud teha ei olegi. Kui ma poisike olin, siis sai näha, kuidas mõni külamees rebis seitungi servast tüki paberit, kallas mahorkat peale ja väänas endale plotski suhu. Aga nüüd on pläru ammu põlu all ja sihukesi asju ei tehta. Ja kaupmees sulle vana lehe sisse eeringaid kah ei paki, see pidada ära keelatud olema, et ei ole ügieeniline või kudas see sõna on — ühesõnaga — on mürgine, noh. Egan’d uudised küll nii mürgised ei ole, et kõvast soolveest läbi lähevad, see on ikka see nüüdse aja trükimust. Mina veel oma aruga kasvõi tapetseeriks läbiloetud lehtedega seina, aga katsu sa Kata kuuldes sihukest juttu ajada. Kaua väljamaal eland ja peenikeseks läind.
No siin ma siis istun ilusa ilmaga oma kivikasarmu rõdul ja vaatan, kuidas need uulitsal penssu põletavad, kes teda veel osta jaksavad. Vahel vaatan mõnd uhkemat ja mõtlen kadedalt, et jurra aga jurra, küll sa varsti paned naise tagant lükkama, ise istud sees ja teed suuga põrinat. Tahaks ka ikka sõpradega ühendust pidada, aga mida sa hing neile kirjutad. Pool meite rahvast on ära Lätimaale estutama sõit ja need, kes siia jäid, on kottitsas ja leotavad järvevees oma audund varbavahesid. Eestimaalt ei tule ka ühtegi kah ühtegi mõistlikku uudist. Hinternett teatas küll, et Rakvere viljasalve on veel üks rott siginend, aga kui lähemalt uurima akkasin, sain aru, et see oli pankrott. Poliitikud enam üksteist ei sõima, sest valimised on möödas. Need vähesed, kes sisse said, õiskavad ja paugutavad sampusepudeli korke; ülejäänud nohisevad ja lakuvad aavu ning otsivad kaotuseks viisakat ettekäänet, aga ega sel jutul enam õiget vunki sees ei ole. Ja ligi kolmveerand rahvast aigutab, sest nemad valimas ei käind.
No näete, sõbrad, pole see leheneegri elu kah kerge, kui ta mittemillestki peab miskit tegema, aga ära nad teevad. Ja minul pole kah kedagi augutada, ajan niisama piibujuttu, kuigi piibumees enam ei ole. Aga kes veel kärakat pruugib, see võtku minu terviseks üks klõmm ja ammustagu apukurki peale, sest ooaeg nõuab.
Karla kalendrisaba: Apukurk
Arvamus
TRENDING
