Ilmad läksid viimaks ometi soojaks. Tuli tuju palkoni pääl sooja päeva käes peesitada ja kutsusime Kusta ja Viiu endile külla, et kuda sa muidu niisama looderdad. On ju aastaid küll ja kodarad korrast ära, aga ikka tahad oma laiskust külalistega maskeerida. No nemad tulid kah ja võtsid Ärmani sohvriks kaasa. Ega Kusta sest autusõidust ka enam suurt ei ooli, pealegi on ta seoke mees, et võtab veel väikse klõmaka kah ära, aga võmmiga vingu ajada enam ei viitsi.
No me siis istusime seal palkoni veere peal ja vaatasime, kudas sirelitel lilla värv näost ära kaduma akkas — kolm meest ja asunik — naistele me ei and, neile käib kohvilaga küll — ja jutt akkas kohe jooksma nagu venelase vile. Eks me Kustaga ole juba sealmaal, kus esimese pitsi alumine pool su targaks teeb ja mis targal muud teha kui endast lollemaid õpetada. Ärman sänikael pani rohkem koeruse pärast mokad klaasiveere külge, aga joodikujuttu viskas nagu veteran. Kohe akkas meid torkima.
„Kuulge, taat ja onu Karla, te ju kõvemad eesti keele mehed kui mina ja Karla veel poolenisti kirjanik — kudas tuleb eesti keeli inimesi jagada, et kui ühed on aritud, siis teised on ...
„Arilikud!“ põrutas Kusta, kes oli lahtisema lõuaga rüüband kui mina. „No näetsa,“ tegi Ärman õnnelikku nägu, „kui ikka midagi teada tahad, siis küsi endast targematelt. Aga astume sammu edasi. Kui üteldakse arilikud surelikud, kudas siis selle vastand oleks?“ — „Aritud elajad!“ lahendas Viiu selle küsimuse paljalt kohvi najal ära, pold viina vajagi. No nüüd läks minu ari ka turri ja pitsipõhi akkas mõjuma: „No nii ikka ütelda ei kõlba. Aridus tuleb sõnast ari, nii et ... No jäin vähe takerdama, pole seda rahvavalgustamise tööd kaua teinud, ja Ärman kohe sõnaotsast kinni nagu koer püksisäärest: „Näed, ongi käes — ari on ju väärt tööriist, mis sellest viga väärt sõnu tuletada.“ Aga nüüd oli Kusta ka oma vaimu ergaks saand ja akkas pojale vastu: „Ah et kui ari juba on, siis oled kohe aritlane, pole kooli vajagi. No mis ma sust sunnikust siis koolitasin, oleks võind oopis arjavart anda, oleks odavam tuld!“ Viiu arvas kah, et ari on ju kojamehe tööriist, kesse kojameest aritlaseks kutsub. No aga siis tuli mulle meelde, et aridust on kah mitut liiki, et peale ariliku ariduse on veel kutsearidus ja ...
No ja siis sealt punktist meil jusku akkaski kerge kokkulepe või komprumiss tulema. Leppisime kokku, et aridust ikka ilma koolita ei saa. Nii et vabrikul või kunturil on lihtsalt kojamees relvastusele vaatamata, aga kes aridusetempli kalidorisi küürib ja tarkadelt raamatutelt tolmu pühib, see peaks ikka aritlane olema. Aga Viiu tuli uue vaatenurgaga välja, et kudas siis koduperenaisega on, misuke tema hakadeemiline kraad peaks olema.
Kata oli siiamaani vait old, pöördusime selles küsimuses tema poole ja saime selge vastuse kah: „Käige potilaadale oma aridusega. Mina olen oma põrmandut eluaeg pürstiga pühkind!“ Ja jäidki mõlemad pooleli, õppetund ja asunik.
Karla kalendrisaba: Ariduse küsimus (2)
Meelejahutus | 10 Jun 2005 | Kargu KarlaEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Karla Kalendrisaba on alati huvitav, sorav, punktid-komad õigel kohal ka siis kui "ariduse" küsimus lahendamist ootama jääb.
p.s: Meil Bostonis on sama kuumuse laine.
p.s: Meil Bostonis on sama kuumuse laine.
Nauditav lugemine järjekordselt. Aga aru ma ei saa, miks aritud mehed aru ei saa, et laiskust pole olemas, on energia puudumine. Nii kui energia tuleb, on ju laiskus kah kohe lännu. Karla annab oma naerutamisega energiat küll. Anna edasi!
Meelejahutus
TRENDING
