No me siis istusime seal palkoni veere peal ja vaatasime, kudas sirelitel lilla värv näost ära kaduma akkas — kolm meest ja asunik — naistele me ei and, neile käib kohvilaga küll — ja jutt akkas kohe jooksma nagu venelase vile. Eks me Kustaga ole juba sealmaal, kus esimese pitsi alumine pool su targaks teeb ja mis targal muud teha kui endast lollemaid õpetada. Ärman sänikael pani rohkem koeruse pärast mokad klaasiveere külge, aga joodikujuttu viskas nagu veteran. Kohe akkas meid torkima.
„Kuulge, taat ja onu Karla, te ju kõvemad eesti keele mehed kui mina ja Karla veel poolenisti kirjanik — kudas tuleb eesti keeli inimesi jagada, et kui ühed on aritud, siis teised on ...
„Arilikud!“ põrutas Kusta, kes oli lahtisema lõuaga rüüband kui mina. „No näetsa,“ tegi Ärman õnnelikku nägu, „kui ikka midagi teada tahad, siis küsi endast targematelt. Aga astume sammu edasi. Kui üteldakse arilikud surelikud, kudas siis selle vastand oleks?“ — „Aritud elajad!“ lahendas Viiu selle küsimuse paljalt kohvi najal ära, pold viina vajagi. No nüüd läks minu ari ka turri ja pitsipõhi akkas mõjuma: „No nii ikka ütelda ei kõlba. Aridus tuleb sõnast ari, nii et ... No jäin vähe takerdama, pole seda rahvavalgustamise tööd kaua teinud, ja Ärman kohe sõnaotsast kinni nagu koer püksisäärest: „Näed, ongi käes — ari on ju väärt tööriist, mis sellest viga väärt sõnu tuletada.“ Aga nüüd oli Kusta ka oma vaimu ergaks saand ja akkas pojale vastu: „Ah et kui ari juba on, siis oled kohe aritlane, pole kooli vajagi. No mis ma sust sunnikust siis koolitasin, oleks võind oopis arjavart anda, oleks odavam tuld!“ Viiu arvas kah, et ari on ju kojamehe tööriist, kesse kojameest aritlaseks kutsub. No aga siis tuli mulle meelde, et aridust on kah mitut liiki, et peale ariliku ariduse on veel kutsearidus ja ...
No ja siis sealt punktist meil jusku akkaski kerge kokkulepe või komprumiss tulema. Leppisime kokku, et aridust ikka ilma koolita ei saa. Nii et vabrikul või kunturil on lihtsalt kojamees relvastusele vaatamata, aga kes aridusetempli kalidorisi küürib ja tarkadelt raamatutelt tolmu pühib, see peaks ikka aritlane olema. Aga Viiu tuli uue vaatenurgaga välja, et kudas siis koduperenaisega on, misuke tema hakadeemiline kraad peaks olema.
Kata oli siiamaani vait old, pöördusime selles küsimuses tema poole ja saime selge vastuse kah: „Käige potilaadale oma aridusega. Mina olen oma põrmandut eluaeg pürstiga pühkind!“ Ja jäidki mõlemad pooleli, õppetund ja asunik.