Kõlistasin Ärmanile, sest tahtsin teada, kudas tal see Võidupüha pühitsemine siis läks. Lubas ju teine suure suuga, et läheb ja võidutseb nii
kudas aga jaksab. Oleks läind isegi, aga minu käimiste ajad on ammu möödas.

Einoh, poiss oli ikka veel vunki täis ja kiitis, et oli pidand pidu mitmel pool ja veel praegu on paras võidutunne naha vahel. Tervelt kolmel pool oli ära käind ja igast kohast oma rahvuslikule uhkusele juurdelõiget saand nigu vanasti komude ajal kehvikud oma maalapile said.

Kõigepealt oli muidugi käind Toronto aktusel, kus meie oma kohalik poiss Eesti Vabariigi kapteniks tehti. Ütles, et oli nii ea tunne old nigu oleks ise medali saand. Ja siis muidugi vaadand seda vilmi, mis Linna-prouaga tehtud sai ja millepärast tal peaaegu perekonna traama oleks tuld. Selle kohta lausus, et ilus oli vaadata küll, aga tegemine ise oli veel uvitavam. Ostis sellest omale tiiviitii kah, nigu neid plaatisi nüüd kutsutakse, ja lubas ükskord mulle kah ette mängida.

No ja sel pidul, mis mulgid korraldasid ja kuhu muud eestlased kah sisse lasti, oli kah lõbus old. Kohvik rahvast täis, mulgi mõistus ja tartlase tarkus puha segamini, arjaka aru veel pealekauba. Saand ästi süüa ja kõvaste laulda, suutäis asjalikku juttu veel peale selle – mida sa ing enam oskad tahta.

Aga Seedriorul old veel kõige uhkem, kuigi inimesi oleks võind rohkem olla. Võidutuli pandud põlema, seesama värske kapten oma uute pagunitega tõrvikut kandmas ja lapsed lilledega ja puha. Õhtases kavas olid old eestimaised ja siinsed moosekandid nii ilusti segamini, et ei saa arugi, kes oma ja kes võõras. Iljem oli taiband, et tegelikult olid kõik omad ja võõraid poldki. See teadmine oli selle peris õige võidumeeleolu loond. Pärast ämarikus, kui mäe peal noorte möll lahti läks, olid needsamad vennad koos noorte mätasmuusikutega (nisukese nimega olid nad old jah) mürtsu teind nii et oli poole Toronto tee peale kuulda old.

Ärman-poiss oli pidulikus meeleolus ja ütles, et kui eestlased endid maadest a meredest lahutada ei lase, vaid üksteisele käe annavad ja selle antud käega teineteisest kõvaste kinni oiavad, siis meie püsime veel.

Koolinoored on ju kah otsaga Eestimaal või asutavad sõitu ning laulavad seal teistega koos ja omapead kah, kui mööda Eesti kaunimaid paiku ringi sõidavad.

Mina ei üteld midagi. Mul oli lihtsalt ea olla.

Märkmed: