Lapsed tahavad teada, miks eesti keeles nii palju sõnu ebaga algavad ja mida need tähendavad. No alguses Ärman seletas, et kui on eba ees, siis tähendab jusku võltsi asja. Et kui miski asi on ebakindel, siis on kindel, et ta pole kindel. Ja et kui on ebaloomulik, siis loomulikult pole loomulik. Et ebaühtlane ei saa olla ühtlasi ühtlane ja et ebaarilik arilikult ei ole arilik.
No see oli minu meelest selge jutt küll ja nõnda arvas Ärman ise kah, aga üks laps oli taht teada, miks äbemata inimest kutsutasse ebaviisakaks, aga viisaka kohta ei ütelda, et on ebaäbemata. Ja et mõni inime on küll ebasõbralik, aga keski pole ebavihane. Vata kuripatt, selle peale pole mina kah tuld. See eesti keel on ikke mõne koha pealt ebasirge nigu oina sarv ja seisab ebaotse nigu Pisa torn.
Aga lapsed olid löönd Ärmanil selle esimese argumendi kah kõlinal puruks. Ütelnud, et ebausu kohta ei saa kudagi ütelda, et see pole usk. See on veel rohkem kui usk, sest kiriku jätab nii mõnigi inime minemata, aga kura jalaga voodist tõusta ei taha keski. Kõik pelgavad kolmeteistkümnendat kuupäeva ja musta kassi, keski ei julge redeli alt läbi minna ega ulata söögilauas soolatoosi muidu kui koos pipraga.
Nojah, arvasin mina, usk on nii tähtis asi, et selle juures ebast ei piisa. On ju veel olemas ka umbusk. Kata pistis köögist vahele, et punaste aegu oli veel üks kõige tähtsam usk, milleta ei tohtind kodust välja minnagi, nimelt propusk.
Ärman leidis, et jumala ja ebajumalaga on sama asi. No selle ma sain talle ära seletada iljutiste kirjanduslike sündmuste põhjal. Seal on ikke selge vahe. Jumalat võib igaüks pilgata ja selle eest isegi auindu saada, aga kes ebajumala kohta vildaka sõna lausub, saab kohe avalikult ukka mõistetud.
Me oleks seda asja veel edesi arutand, aga Kata segas jälle vahele. Õikas, et kardulad on potis juba nii ebatoored küll, et võib lauale tõsta. Ma läksin ja tõin asuniku kah ligi, sest ebajoobnud peaga neid asju ära ei klaari.