Ärman käis mul üle tüki aja külas ja ma küsisin talt poolnöökamisi, et kuda see tilulilu-teaater siis läheb kah. Ta on nüüd kah veiderdajaks akand ja kuulub ühte siukesse imeliku nimega truppi. Kassa tead, poiss aavus kohe, nii tõsiselt võtab oma püünekuntsi. Ütles, et see pole miski tilulilu, vaid ilutuli ja seda võid lugeda kudapidi tahad, ikka on ilutuli. Ja andis selle tüki mulle lugeda, mida nad parajasti ilustavad ja tulistavad. No ma siis lugesin, aga minu arust on see tükk nagu selle trupi nimigi, et loe kudapidi tahad, ikka õiget sotti ei saa.
Tüki nimi on „Atentaat“, mis tähendab, et tegemist on peenemat sorti mõrtsukatööga. Vata kui mõni minusugune maha lüüakse, siis see on lihtsalt inimesetapp. Kui tapja kätte saadakse, siis läheb vangi või ullumajja, aga kuulsaks ta ei saa. Aga kui tapetakse mõni riigipea või muidu suuremat sorti suupruukija, siis on juba atentaat ja selle toimepanija läheb ajalukku. Autur oli kah nii imeliku nimega, et meelde ei jäänd. Esimene nimi oli küll Andres, aga Vargamäelt ta vist ei old, viimane nimi oidis nagu Tootsi lugude poole, kudagi Kivirünta-punta-änta või nii. Ja terve see lugu on kah umbes nii ass-sarapilli-jassi-karlitteri-jonni-aikukkuri-leijooni.
Mina olen omal ajal küllalt näitemänge vaadand ja noorest peast ise kah komejanti teind, aga tükid olid siukesed, et inime sai kohe asjast aru. Kui Mikumärdi ikka oma kalavinskitega lavale tuli või peremees Pliuhkam kapsapealt saunapoisi ambajälgi maha koorima akkas, siis oli kõigil kohe selge, millega tegemist. Aga selles tükis ikka tahetakse kedagi tappa, aga tapetakse oopis keski teine ja seegi kudagi nii poolikult, et noorest naisterahvast saab päeva-ajaks lesk, aga ööseks abielunaine. No tegelikult — sellest siiski saab veel aru, seda juhtub nüüd tegelikus elus küll kah. Aga imelik tükk on sellegipoolest. Vanakurja enda tüütab kah asi nii ära, et tuleb mahajäetud kõrtsi jalgu puhkama ja umalamärga maitsema.