Olen täna natuke ängri, iff juu dõunt maind. Drinkisin Eesti Maja kohvikus sevenappi ja juhtusin kuulma, kuidas üks jang sitiseen ütles teisele, et selle Karlale, kes Eesti Elus kirjutab, on kahte kratshi vaja, ühte armpiti alla ja teist pähe. Et niisuguse iganend autlukiga häsbiinile ei tohiks üldse sõna anda. Ajakirjanikul peab ikka kommonsenssi olema ja apptudeit ätitjuud ning kirjaviis.

No mul oli sihuke mikstap keel juba poole sentjuri eest selge, aga häbi oli seda õupenli juusida. Aga nüüd Eestimaal ollakse selle üle praud. Kui ei mõista, oled luuser. Mõtlesin juba kurvalt, et kivapp, Tshaarli, aga siis dzhampis lang üle liveri, võtsin oma villpaueri kokku ja disaidisin, et õpin uuesti ära, rait nau.

Mul oli selle Eesti Panga peoga natuke trabelit. Kõik oli muidu naiss, igas saalis vägev sõu ja guudluking noored neiud, ainult vähe noisi oli minu jaoks. Kui tants lahti läks, siis kobisime Kataga minema, aga ju ma seal lahtiste uste juures vähe draafti sain. Kui koju jõudsime, oli fluu kallal. Kata proovis küll mind hani ja lemoniga turgutada, aga tuu leit. Muudkui hittesäkk ja blänket üle pea. Hommikuks oli fiiver üleval ja fuud sisse ei läind, kõik maitses nagu soodast. Paari päeva pärast tuli fiiver ikka alla ja äpetait ka tagasi, aga siis tulid ranni nõus ja soor ais ja viik niis änd ool. Võttis aega, enne kui pauer ihusse tagasi tuli. Ei ole enam jang männ, kes sõuksed asjad püstijalu läbi põeb.

Ei tea, kas jäämegi nüüd selle uue kirjaviisi juurde või? Mulle tegelikult meeldib see vana enam ja eks ma ikka rohkem omaealistele kirjuta. Lets veit änd sii.

Ävä naiss dei!
Kratsh-Tshaarli

Märkmed: