Eesti rahval oli vanasti nisuke ütlemine, et lollisi ei künta ega külvata, aga ikka kasvavad. Mina olen selle ütlemisega päris ästi peri, aga kuskohas need lollid just kasvavad ja pesitsevad, selle koha pealt ma iga mehega nõus ei ole.

Kui sa mõnelt kohalikult küsid, kus kõige lollimad inimesed elavad, siis ta näitab kohe näpuga Njuufimaa poole ja lisab, et ullemaid turakaid pole terves ilmas. No mina seal käind ei ole, aga meie oma njuufide kohta — ma mõtlen saarlasi — ma küll kellelgi sedasi ütelda ei lubaks. Pole nad nii turakad ühti, palju tublisi mehi ja naisi nende ulgast on Toronto linna kah sattund. Ja iljuti ma sain tuttavaks ühe njuufi tõugu poisiga, kes kõneles, kuda nad sealkandis elavad Jumala loodud loodusega kaelakuti koos nigu paradiisiaias, ja see jutt tegi mu lausa kadedaks. Ja siis see poiss, kes ültsuse innangu järgi peaks ästi loll olema, rääkis mulle ühe targa ja õpetliku jutu.

Üks ästi rikas inime oli reisind igal pool ilmas ringi ja käind kõik uhked kirikud ja katetraalid kah läbi. Ühes kirikus oli leid kullast telehvoni, kus kõne maksis kümme tuhat tollarit. Mehel raha ju oli, aga ikka küsind, et miks nii palju. Talle oli üteldud, et see kõne läheb otse taevariiki. Ja siis ta oli igas ilmanurgas igast kirikust leid nisukese telehvoni, kõne ind ikka seesama ja jutt kah. Lõpuks ta oli jõud Njuufimaale ja seal old ühes pisikeses puukirikus kah seesama kullast telehvon, aga kõne ind old ainult kakskümmend viis senti. No mees oli siis imestand, et kuhu see kõne peaks minema. Talle öeldud, et ikka taevariiki. No aga kudas nii odav? Kirikuteener oli üteld, et „ega kohaliku kõne eest pole meil keski kunagi rohkem raha võtt“.

No eks ta ole, kui sa ikka paradiisiaias elad ja Jumalaga iga päev kokku putud, siis pole õieti telehvoni vajagi. Mul oli siin kunagi üks noor sõber, Ärmani vanune, tema õppis tohtriks ja läks kah Njuufimaale elama. Neid tohtreid on ju igat sorti ja igaühel on oma vigur, kuda ta inimesi ravib. Minu sõber arvab, et inime muidu terveks ei saa, kui tema teda noaga katki ei lõika. Ja seal ta nüüd neid njuufisi nüsib ja kui nüsimisest väsib, siis läheb seenele. Ma esmalt mõtlesin, et ta läks sellepärast Njuufimaale, et siis on ainuke tark lollide ulgas, aga nüüd olen akand arvama, et ta on oopis tark tarkade ulgas. Kui ta seda juttu loeb, ehk saadab minu kah seenele, aga ega sest midagi ole. Oleks mul kodarad korras, kohe läheks kah.

Märkmed: